• Eesti majandus on kriisijärgse aja parimas seisus
• Eelolevatel aastatel kiire majanduskasv raugeb, kuna välisturud kasvavad aeglasemalt ja vaba tootmisvõimsus majanduses on ammendumas
• Valitsus annab niigi kiirele majanduskasvule veelgi hoogu. Lõdvenenud eelarvepoliitika tähendab riigilt väiksemat tuge siis, kui majandusel peaks ootamatult minema kehvemini
• Eesti-siseseid põhjuseid, mis võiks majanduskasvule järsu tagasilöögi anda, ei paista, kuid avatus välismaalt lähtuvatele ohtudele on suur

Eesti majandus on kogu 2017. aasta vältel tugevnenud. Ka kolmandas kvartalis kasvas enamiku tegevusalade toodangu maht kiiresti ja majanduse kogutoodang oli 4,2% võrra suurem kui aasta varem. Nii Eesti peamiste kaubanduspartnerite kui ka muude Euroopa riikide kasv on ületanud ootusi, mis on hoogustanud ka Eesti majandust. Prognoosi järgi ületab Eesti majanduskasv 2017. aastal tervikuna 4% ja on seega viimase kuue aasta kiireim. Üle 4% küündib majanduskasv ka 2018. aastal, kuid aeglustub seejärel välisturgude kasvuhoo raugemise ja tootmisvõimsuse ammendumise tõttu.

Suure nõudluse tõttu nii Eestis kui ka välisturgudel on Eesti majandus ületanud oma pikaajaliselt jõukohast taset. Kuigi pikaajaliselt jätkusuutlikku kasvu ega sellele vastavat majanduse mahtu ei saa otseselt mõõta, tõendavad väike tööpuudus, täitmata töökohtade arvu suurenemine, süvenev tööjõupuudus, jõuline palgakasv ja kiirenenud tarbijahindade kasv, et majandustsükkel on jõudnud seisu, kus kasvu veab peamiselt suurenenud nõudlus, mitte ettevõtete tootmisvõimekuse ja tööjõu tootlikkuse kasv. Tootlikkuse kasv on viimase aastaga küll pisut kiirenenud, kuid on eelneva kümnendiga võrreldes siiski tagasihoidlik.

Tootlikkus suureneb tasahaaval, sest ettevõtted on hakanud rohkem investeerima. Kuna rahastamistingimused püsivad ka järgmistel aastatel üsna soodsad ja ettevõtted tunnetavad endiselt suurt survet tõsta töötasusid, et olla tööandjana konkurentsivõimeline, suurendavad nad investeeringuid, et suurendada töökohal loodavat lisandväärtust. Eksportivad ettevõtted, aga ka teised väliskonkurentsile avatud ettevõtted on selleks varasemate aastatega võrreldes paremas olukorras, kuna rahvusvahelistel turgudel on hinnakasv kiirenenud, mis on võimaldanud tootmiskulusid senisest hõlpsamalt lõpphindadesse edasi kanda. Selle tulemusena on suurenenud ka ettevõtlussektori kasum ja paranenud võimalused investeerida tootlikkuse tõstmisse.

Lähiajal on surve palgatõusuks nõrgem, ent üksnes ajutiselt. 2018. aastal leevendab survet tulumaksureform ning varasemaga võrreldes vaoshoitum miinimumpalga kasv, kuid sellele järgnevatel aastatel hakkab palgakonkurents taas kasvama. Kuigi tööjõukulud on juba pikema aja vältel hoogsalt tõusnud, on Eesti palgatase endiselt Euroopa Liidu riikide keskmisest umbes poole madalam ning kuni sissetulekute tasemes püsib suur erinevus, säilib ka surve palgatõusuks. Madalama palgaga töökohti on raske täita, kuna need pole tööturul konkurentsivõimelised.

Majanduse praegune seis ei viita veel ülekuumenemisele, kuid oht selleks on olemas. Erinevalt kümne aasta tagusest ajast ei moonuta majanduse struktuuri kiire võlakoormuse kasv. Samas on ehitus tugevas tõusutsüklis, sest suurenemas on nii era- kui ka avaliku sektori tellimused. Ehitusvaldkond paistab teiste tegevusalade kõrval silma suurima tööjõupuudusega, mis võib tellimuste jätkudes tööjõukulusid ülemäära paisutada, et töötajaid teistest sektoritest suurema palgaga üle meelitada. Töökohavahetuste sagedus on juba jõudnud eelmise majandusbuumi aegsele tasemele. Vältida tuleks olukorda, kus lühikesse ajavahemikku kuhjuvad projektid ja sellest tulenev liigne heitlikkus ehituses põhjustavad taas kord suure kasvukõikumise kogu majanduses. Suur roll selle eesmärgi täitmisel on valitsemissektoril.

2018. aastal hoogustab majandust riigi kulutuste kiire kasv. 2018. aastal suurenevad riigi investeeringud ja tulumaksumuudatus suurendab elanike kasutatavat tulu, mis elavdab majandust, kuna suur osa sellest suunatakse tarbimisse. Vastavalt prognoosile annab eelarvepoliitika majandusele hoogu kuni prognoosiperioodi lõpuni, s.o 2020. aastani, sest kogu selle aja püsib valitsemissektori konsolideeritud eelarve nii nominaalses kui ka struktuurses puudujäägis. Kuna majanduse seis on niigi hea ja seda stimuleerib ka euroala keskpankade ühtne rahapoliitika[1], satub eelarvepoliitika tugi majandusele valele ajale. Kui riik ei kogu praegusel heal ajal reserve, võib kehvematel aegadel olla raske majandust toetada ja majanduskasvu stabiliseerimiseks võib olla vaja suurendada eelarvepuudujääki määral, mis oleks vastuolus nii Eesti kui ka Euroopa Liidu reeglitega.

Majanduses siiski ei paista Eestist lähtuvaid põhjuseid, mis võiksid kasvu äkiliselt pidurdada. Peamiste riskidena tõusevad esile juba mõnda aega püsinud surve tööjõukulude kasvuks, mis ohustab ka ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet, ja viimasel ajal on lisandunud ka ehitussektori ülekuumenemise oht. Ent isegi kui tööjõukulude kasv põhineb liigsel optimismil, kohanevad palgad tõenäoliselt sujuvalt, kuna ettevõtete finantsnäitajad on sellise tagasilöögi üleelamiseks piisavalt tugevad ja silmnähtavalt paremas seisus kui möödunud kriisi eel. Kodumaistest riskidest olulisemad on välisriskid, mis Eesti avatuse tõttu võivad majanduskasvu tõsiselt kahjustada.

Inflatsioon aeglustub lähiaastatel. Tarbijahindade kasv püsis 2017. aasta viimastel kuudel 4% lähedal, kuid langeb tulevastel aastatel 2% lähedusse. Inflatsioon aeglustub peamiselt toormete hinnakasvu vaibumise tõttu ning väheneb ka kaudsete maksude mõju, mis 2018. aastal tõstab tarbijakorvi maksumust 0,7%, kuid sellele järgneval kahel aastal umbes 0,4%.

[1] Rahapoliitika eesmärk on hinnastabiilsus, mis on määratletud kui tarbijahindade aastakasv alla 2%, kuid selle lähedal keskmisel perioodil. Hinnakasvu ehk inflatsiooni suunamiseks mõjutavad keskpangad laenuraha hinda ja laenuraha kättesaadavust.

Majandusprognoosi põhinäitajad*

Prognoosi täistekst: Rahapoliitika ja Majandus 4/2017