Ajaloorubriik: Estonia teatrimaja põnev sünnilugu

20. sajandil kasutas Estonia selts ja teatritrupp oma tööks toonase Väike-Tartu maantee ääres asunud ühekorruselist hoonet. Hiljem asus seal Tallinna töölisteater. Eesti kultuuriloos oluline maja hävis 1944. aasta märtsipommitamises. Täna tähistab selle kunagist asukohta mälestusmärk keset Rävala puiesteed.

Väike-Tartu maantee maja jäi estoonlastele selgelt kitsaks. Juba 1904. aastal eraldas linnavalitsus Estonia seltsile tasuta krundi tulevase Saksa teatri ja turuplatsi kõrvale. Kuberneri poolt alla kirjutatud otsuses oli tingimuseks lisatud teatrimaja valmimine kümne aasta jooksul. Esialgu paistis aega jätkuvat ning raha hoone rajamiseks hakati koguma tulu- ja piduõhtute korraldamisega.

Need ei andnud aga soovitud tulemusi. Raha hankimise teiseks allikaks olid 25-rublased osatähed, mida asuti agaralt realiseerima üle kogu maa ning isegi Peterburis. Suurimateks osanikeks said Estonia selts ise 525 ja Krediitpank 182 osatähega, kuid osanike seas oli ka palju eraisikutest eestlasi. Rahva annetuste abil said Estonia müürid kerkida enam kui 100 000 rubla eest, ent maja lõplik maksumus oli üle 800 000 rubla. Ligi 7/8 sellest moodustas niisiis tohutu võlg, mis aga praktiliselt kustus Eesti Vabariigi loomisel ja tsaarivalituse kukutamisel.

9. märtsil 1908 toimus Estonia seltsi erakorraline peakoosolek, kus komisjoni esimees J. Umblia andis ülevaate, millised peaks olema ehitatava teatrihoone ruumid ja mahutavus. Otsustati korraldada võistlus ideekavandi saamiseks. Suurimaks mureks oli rahaküsimus ja võistlustingimused seati üles vastavalt sellele. Kindlad veendumused kujunesid ka stiili osas: „Terve hoone tuleks Soome stiilis ja ei peaks mitte ülitoredust taga ajama, et maja hind selle läbi mitte liiga kõrgele ei tõuseks.“

Ehitusmaterjalina sooviti näha odavuse mõttes kohalikku paasi. Koosolekul põhjustas tõsiseid lahkhelisid äriruumide kavandamine hoone turupoolsele küljele. Nii mõnigi sai seesuguse ketserliku idee peale väga vihaseks – äri rüvetavat kunstitemplit. Nende ehitamist dikteeris aga tungiv vajadus saada hoone korrashoiuks sissetulekuid.

Pärast pikka kaalumist langes kahe aukoha võitnud projekti vahel valik Soome arhitektide Armas Lindgreni ja Wivi Lönni universaalse kunstikeele kasuks. Soomlaste projektis tõstab fassaadi rütm esile sümmeetria ja klassikalise traditsiooni väärtusi, pidulikkust lisavad poolsambad. Pilk jääb peatuma kõrgetel tiheda ruudustikuga akendel ning lavakarpi rõhutavatel katustel, mille jaoks on arhitekt inspiratsiooni ammutanud ilmselt hiina pagoodidelt.

Kogenud käega visandatud siseruumides on otstarve nutikalt seotud avaruse ja suurejoonelisusega. Neis valitsevat klassitsismi rangust tasakaalustas osalt juugendi voolav joon, osalt rahvuslikest eeskujudest inspireeritud plastiline dekoor. Estonia sisekujundus oli õrn ja delikaatne. Lisaks saalide suurejoonelisele kujundusele olid peensusteni läbi mõeldud ka vestibüülid, jalutusruumid, kasiino ja restoran. Kuigi arhitekte kammitses range kokkuhoiunõue, juhinduti ehitusel ometi ennekõike kvaliteedist ja lahenduse ilust.

Estonia nurgakivi oli plaanid pidulikult panna 1910. aasta üldlaulupeo rongkäigu raames. Tsaarivõimud keelasid selle aga liigse rahvuslikkuse pärast ära. Eestlaste teatrimaja ehitus läks aga sellele vaatamata suure hooga käima. Muide, vundamendiaugust pärit pinnasega täideti vana veskitiik tänase Kalevi spordihalli juures. Kui 1911. aasta 15. novembris jõuti sarikapeoni, heiskas keegi Estonia katusele sinis-must-valge lipu.

Linnajao pristav sai lohakuse eest seitse päeva aresti. 1913. aasta suve lõpuks oli juugendklassitsistlik Estonia lõpuks valmis. Tallinn oli saanud suurima teatrimaja, kolm aastat varem kõrvalkinnistul avatud sakslaste teater kahvatus selle kõrval. 1939. aastal sai Saksa teatri enda käsutusse Eesti draamateater.

Estonia uue hoone avaakord anti vana kalendri järgi laupäeva, 24. augusti keskpäeval kontserdisaalis, kus toimus jumalateenistus kreeka-katoliku usukombe järgi. Õhtul järgnes sellele W. Shakespeare’i „Hamleti“ etendus teatri- ja pidusöök kontserdisaalis. Suurejoonelise avamise programmis oli veel C. R. Jakobsoni „Artur ja Anna“, J. Haydn’i oratoorium „Aastaajad“, Humperdinck’i ooper „Hänsel ja Gretel“ („Hans ja Greete“) ning eesti ja rahvusvaheliste helitööde sümfooniakontsert.

Kolm päeva väldanud pidustused lõpetas suur hommikutundideni kestnud ball kontserdisaalis. Teatri- ja kontserdimaja avamise puhul kinkis skulptor August Weizenberg oma kaks kauneimat marmorkuju — “Koidu” ja “Hämariku” –, mis hakkasid ehtima Punast saali. Juba aasta pärast käis esimene maailmasõda ning Estonia võeti kasutusele sõjaväehospidalina, majas hakkas tegutsema apteek ning kontserdisaali seati sisse õigeusu kirik. Kuna teatrisaali siiski ei okupeeritud, jätkasid näitlejad etendustega omal kulul.

Selline oli 100. juubelini jõudnud Estonia sünnilugu.

Estonia
Fotol Estonia vahetult pärast avamist. Paremal Uue turu putkad.

Artikli autor: Jaak Juske
Allikas: http://jaakjuske.blogspot.com/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

30 − 24 =

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

Kinnisvara ABC