Kui kriisiks kinnisvaraturul pidada olukorda, kus kinnisvarahinnad langevad, laenutagatised lähevad massiliselt realiseerimisele, kinnisvaraarendajad ja laenuvõtjad pankrotistuvad, siis kriisi meil oodata ei ole.
1997.-98. aasta “kinnisvarakriisi” ajal räägiti iganädalaselt meeletust kinnisvarahindade langusest ja samuti polemiseeriti, kas on kriis ja kui jah, siis kui palju. Lõppkokkuvõtteks tõdeti, et mõningal pool vähelikviidse kinnisvara hinnad langesid kümmekond protsenti, kuid kvaliteetse kauba hind jätkas juba võetud tõusutrendi – tegemist oli hindade diferentseerumisega.
Tõsi – toona pankrotistusid või lõpetasid tegevuse nii mitmedki kinnisvarafirmad, ebaõnnestusid mitmedki projektid. Selle põhjused peitusid eelkõige turu mittetundmises, sihtgruppide määratlemata jätmises ja spekulatiivse tulu saamise võimaluste märgatavas ahanemises – kokkuvõtlikult: amatöörid kõrbesid.
Hetkel kriisi karta on alusetu. Põhjus on lihtne – Eesti kinnisvarahinnad ei ole veel saavutanud sellist taset nagu need võiks saavutada. Pigem on aeg-ajalt näha turu teraviku pöördumist ühelt valdkonnalt teisele, kus arengud on hetkel kiiremad, kus aeglasemad.
Meeletule kinnisvarahindade langusele ei anna põhjust ka pankade laenupoliitika. Kinnisvaraprojektid saavad laene, eluasemelaene väljastati 2000. a. keskmiselt 160mln. krooni kuus ja eluasemelaenude jääk suureneb igakuiselt ja ülistabiilselt 2-3%.
Rahva sissetulek suureneb, firmad investeerivad põhivarasse, sisemajanduse kogutoodang ei näita kahanemist, aktsiaturg on mullidest rahunenud – majandus areneb stabiilselt kasvu suunal ja ükski märk ei näita, et kinnisvaraturul võiks tulla kollaps.
Eesti majandus on nii noor ja kogenematu, et alati ei ole kõige õigem selle tsükleid lääneriikide aastasadu stabiilselt arenenud majandustega võrrelda. Sestap ei usu, et pangakriisile ja börsikriisile peaks järgnema kriis kinnisvaraturul.
