EKA vajadus uue maja järele on ilmselge, ent tagasi ühte majja kolimine ei pea ilmtingimata tähendama selle maja omamist.
Kunstiakadeemia uue hoone saatus paneb linlast vaid kurvastama. Pikale veninud detailplaneeringu protsess on viinud Sihtasutus Archimedese rahalise toetuse ning kutsunud esile palju toekaid väljaütlemisi nii Haridus- ja Teadusministeeriumilt kui ka teistelt huvitatud osapooltelt.
Kõrvaltvaatajale on ennekõike kõlama jäänud suur kogus etteheiteid tehtule ja tegematajätmistele.
Seda, kas Eesti Kunstiakadeemial ikka on uut maja tarvis, ei ole mõtet kahtluse alla seadagi. Ent seda enam on viimased artiklid, mis viitavad auditile ja sellele, kuidas EKAt ähvardab lähiaastail püsiv maksejõuetus, risti vastu nii avalikkuse kui ka EKA enda huvidele.
Kuna tegutsen kinnisvaraarenduses, on minu kokkupuude arhitektuuriga isiklik ja vahetu ning kodumaise arhitektuuri edenemine ja arenemine ei ole ei mulle ega ka ettevõttele ükskõik. Kuna oleme aastaid olnud EKA toetajate seas, paneme korra semestris välja stipendiumi arhitektuuris või arhitektuuri ajaloos väljapaistvaid tulemusi saavutanud üliõpilasele. Nii oleme proovinud vaatamata raskele ajale anda enda väikest, ent käegakatsutavat panust valdkonna arengusse.
EKAt on vaja
Olen veendunud, et kunstiakadeemiat on kindlasti vaja, sest see on ainus kõrgema hariduse kants, mis on täielikult pühendunud kunstide arendamisele ning meie kultuuriloo otsesele edendamisele. Kuna EKA vajalikkuses ei tohiks kahtlust olla, jõuamegi praktilisemate probleemideni: kuidas ja kus seda õpetust peaks jagama?
Kuna mul puudub vajalik kvalifikatsioon, et võtta sõna EKA sisulise tegevuse osas ning kuna ma pean Signe Kivi ja tema juhitavat kollektiivi äärmiselt võimekaks, siis selle koha pealt vaikin. Küll aga võtan julguse arvata, kus seda õpetust jagada võiks – ikka eraldi majas, kus kõikide alade tudengid ja õppejõud koos on!
Miks on oluline see, et kõik erialad paikneksid samas majas? Koos asumisest tõusetuvad mitmed äärmiselt praktilised hüved – nii on lihtsam teha koostööd erinevate alade vahel, organisatsiooni saab juhtida operatiivsemalt ja paraneb logistika. Eraldi hoonete peale jaotatuna on äärmiselt keeruline nii üliõpilastel kui ka õppejõududel kujutada ennast ühe organisatsiooni osadena ning ühishingamine ja sellest tulenev sünergia jääb ilmselt sündimata.
Avaliku ja erasektori koostöö
Vajadus uue maja järele on seega ilmselge. Ent ühes majas olemine ei pea ilmtingimata tähendama selle maja omamist. EKA eesmärk on siiski jagada õpetust ja teha teadust, mitte omada kinnisvara. Kuna maja ei pea vältimatult EKA oma olema, siis on mõistlik välja kuulutada üks erasektorile suunatud konkurss, mis vastavalt nõuetele või suisa olemasolevale arhitektuurikonkursile tuginedes pakuks välja lahenduse piisavalt pika üürilepingu näol. Töö saab tehtud ja maja loodud ning selleks ei ole vaja leida kolossaalseid eraldisi ainult riigieelarvest.
Viimase kahe aastaga oleme rajanud kaks lasteaeda, mis on avalikku funktsiooni kandvad hooned. Veel mõni aasta tagasi tundus kõigile, et lasteaed on ju midagi, mis on vältimatult riigiga seotud, kuid see ei pea alati nii olema.
Sama paralleeli toon ka nüüd. EKA maja ei pea olema EKA oma. Teeme ühe asjaliku konkursi ja 25 aasta pikkuse üürilepingu vastu tuleb sinna pakkujaid terve hulk.
Public-private partnership ehk avaliku ja erasektori koostöö on kindlasti asine alternatiiv, mida viimasel viiel aastal Eestiski üha enam viljeletud. Nii on tänaseks renoveeritud hulgaliselt Tallinna koole ja lasteaedu – miks ei võiks EKA hoone ehitamine võiks olla järgmine?
Lembit Tampere
Arco Vara AS juhatuse liige
