Maamaks on ebaõiglane ja ebavajalik

Maa korraline hindamine, selle turuväärtuse suurenemine ning maksustamishinna tõus on tekitanud meeletul hulgal pahameelt. Emotsioonidest nõretavalt sõimatakse leheveergudel ja internetiportaalides maa hindajaid, maamaksu, ametnike ja kõike sellega seonduvat. Ametnikud võtavad vaiksemal häälel sõna ja arvavad vahest, et ehk oleks mõistlik maksumäära alandada, sest vastasel korral võib nii mõnestki madala sissetulekuga maaomanikust päevapealt põõsa alla tõstetud kodutu saada – nagu Akadeemia tee mustamäelane. Oluline on, et kõik osapooled on probleemi olemasolu teadvustanud.

Maamaksu määra suuruse asemel oleks siinkohal pigem tõstatada küsimus maamaksu kui sellise vajalikkusest.

Kinnisvara (ehk Eestis maa) maksustamine on juba oma olemuselt ebaõiglane. Küsimusele, et miks maksustatakse üht liiki vara, aga jäetakse maksustamata kõik teised vara liigid, ei ole keegi suutnud ammendavat selgitust anda. Mille poolest on kinnisvara nii väga erinev näiteks aktsiast, et viimast ei maksustata? Kas ehk selle pärast, et maad ei saa maksuvabale firmale kantides maksuametnike pilgu eest peita?

Kogu vara maksustamine läheb igal juhul absurdihuumori valdkonda – kujutage ette oma isikliku vara deklaratsiooni, kuhu on kantud 50% amortiseerunud hambahari.

Väita, et maa saab läbi maksustamise efektiivseima kasutuse ja viib Eesti riigi igikestvale õitsengule, on kaheldava väärtusega. Tõsi ta on, et mittetootva ja ainult kulusid tekitavast maast peab mõnigi kodanik loobuma. Paraku on infosajandi alguaastateks selgeks saanud, et maast palju olulisemad tootmise sisendressursid peituvad hallides ajurakkudes, mitte väheviljakal rannaheinamaal.

Kui veel maa kasutusefektiivsusest rääkida, siis on naeruväärt mõtelda, et üks inimene elaks majas teisest kuidagi märgatavalt efektiivsemalt.

Siinkirjutaja on suhteliselt radikaalselt vastu maamüügipiirangute kehtestamisele välismaalaste suhtes, kuid sama radikaalselt vastu maa välismaalaste kätte jõuga surumisele. Seetõttu on üliraske mõista, miks sunnitakse inimest maksukoormuse (mitte maksumäära, vaid makstava absoluutsumma) suurendamise kaudu isatalu müüma, kui suure tõenäosusega on ostjaks välismaalane, sest eestlasel mammonat niigi napib.

Maa maksustamishind leitakse maa turuväärtuse baasil.

Tallinnas ja Harjumaal toimus 2000. aastal 43% kogu Eesti kinnisvaratehingutest, millede väärtus moodustas 76% kõigi Eesti kinnisvaratehingute väärtusest (ESA andmed). Ainuüksi neid numbreid vaadates on selge, kus kohas on kinnisvaraturgu ja kus seda ei ole. Järeldus siit seisneb asjaolus, et turu puudumisel on ülimalt keeruline, kui mitte võimatu hinnata kinnisvara turuväärtust – seega ei seisa maksustamishindki kuigi toekatel jalgadel. Taas leitud üks põhjus, miks maamaks on maksja suhtes ebaõiglane.

Väide maamaksu ebaõiglusest ei tähenda kõigi maksude automaatselt ebaõiglaseks deklareerimist, igati õiglaseks võib pidada näiteks tarbimise maksustamist. Maksustamine peab toimuma põhjendatult ning võrdsetel tingimustel kõigi inimeste jaoks. Eeliseid saab ja isegi peab tegema, kuid need peavad puudutama maksuvabastusi, mitte maksukohuslust. Ainult nii saame rääkida õiglasest maksusüsteemist.

Maamaks on ebaõiglane, planeeritavast kinnisvaramaksust, mis lähtub põhimõtteliselt analoogsetest printsiipidest rääkimata. Seega oleks aeg küsimuse teravik suunata maksukoormuse suurenemiselt maksu mittevajalikkusele eesmärgiga maamaks kui ebaõigluse üks alustala kaotada.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

Kinnisvaratehingute maksustamine