Kahjuks tundub ikka veel paljudele Eesti elanikele maksude tasumine ebaõiglusena, kuigi keegi nendest ei ole avaldanud soovi likvideerida riik. Koguni vastupidi, nõudes maksude likvideerimist esitavad nad sama hingetõmbega nõudmisi suurematele toetustele, odavamatele teenustele ja üleüldisele heaolule. Neid toetavad poliitikud, kes mängides lollide kasuahnusele, lubavad korda saata mustkunstniku trikke.
Loomulikult on otsus, kas maksustada rohkem omandisuhet, tulu saamist või tarbimist, igavene küsimus. Siiski, igal maksupoliitilisel lahendusel on pikaajaline ja kaugeleulatuv mõju ühiskonna arengule üldse ning selle osaliste käitumisele konkreetselt. Seetõttu on kahju, et ajakirjandus tegeleb selles küsimuses teadliku desinformatsiooniga.
Rikkuse kasv
Kui pensionärist tädi Maalil on näiteks 20 ha maad, see asub nt Saaremaal Kaarma vallas, kus maa hind tõusis 239 korda (ajakirjanduses enim toodud näide). Kui ta seni tasus nt 1000 kr aastas, siis nüüd peab ta korraga hakkama tasuma 239 000 kr aastas. See on ju kohutav ebaõiglus!
Võtaks aga asja nüüd teistpidi: kui kellelgi on vara 100 000 krooni eest ja siis ta vara väärtus kasvab 23,9 miljonile kroonile. Sellist inimest saab ju vaid kadestada – vähesed ärimehed võivad sellise eduga uhkeldada. Kui tädi Maali selle maa maha müüks, võiks ta osta sobiva suurusega maja ükskõik millises kohas Eestis või korteri Hispaaniasse ning lisaks puhata igal aastal Kanaaridel. Oletame. et tädi Maali ei oska või ei viitsi maad ära müüa – tema tahab vaid oma päevad rahulikult surmani saata. Vastavalt maamaksuseaduse § 11, lg. 2-le võib vald vabastada maamaksust kuni 1 ha tädi Maali maast – sellele maale peaks tädi Maali ja tema mälestused ära mahtuma.
Omandimaks
Maamaksu eesmärk on maksutulu saamise kõrval ka soov, tagada maa aktiivne kasutus. Muude omandimaksude puhul võib põhjenduseks öelda, et saadud tuluga kaetakse vastava omandi tarbimiseks vajalikud spetsiifilised vajadused. Täna lähevad automanikele kehvadest teedest tingitud remondikulud ilmselt enam maksma, kui üleüldise automaksu läbi riigile tasutud maks, mille eest saadaks vastutasuks korralikud teed.
Vastuseks Tõnu Toomaparki küsimusele (vt. Maamaks on ebaõiglane ja tuleks ära kaotada ÄP 12.10.) – loomulikult maksustatakse ka muid omandisuhteid. Eestis on kohalikel omavalitsustel võimalus maksustada omandisuhet, mis on seotud auto, paadi, looma või isikuga. Maailmas on tuntud ka heaolumaks, mis maksustab isiku omanduses olevat vallasvara, väärtpabereid ja arvel seisvat raha.
Miks ostavad välismaalased Eesti maad kokku? Maa on strateegiline vara ja see kes omab maad, määrab ka muud arengud (v.a tootmine teabesfääris tootmine). Maaomanik otsustab, kas ta tahab või ei taha maad kasutada, kas ta kasutab seda ise või rendib selle hea raha eest välja, kui mõni ettevõtlik inimene on nõus piisavalt kõrget tasu maksma.
Mis takistab välismaalast või ka kohalikku rantjeed maad kokku ostmast? Maamaks, mis on piisavalt kõrge, et takistada passiivset omandisuhet. Kui arvestada, et maa turuväärtus on rahvusvahelises praktikas 10 aasta kasum ning maamaks 1% sellest, ehk 10% ühe aasta tulust, siis see ei ole kõrge tasu aktiivsele inimesele. Ei ole ta kõrge ka rikkale investorile, kui ta ei pea rikka ostjaskonna avardumist liiga kaua ootama.
Samas muutub ta aga siiski psühholoogiliseks piduriks inimesele, kes ostis 20 ha ja peab nüüd igal aastal tasuma 1 000 asemel 239 000 kr maamaksu.
See investor võib vähendada sellise surve mõjul oma maaomandit ning paiskab osa seisma jäetud maast müüki, mis omakorda viib maa hinna langusele. Pidurdub maa hinna tõus ning see jääb kättesaadavasse ulatusse vaesematele kodanikele ja aktiivsetele ettevõtjatele. Maamaksu kaotamisel jääb viimastele vaid võimalus maa hingehinna eest rentida, kusjuures põhiosa kasumist koguneb maaomanike taskusse.
Strateegilised huvid
Maa maksustamine ja aktiivne kasutamine on tegelikult strateegiline küsimus. Ladina-Ameerika kogemus näitab, et ei ole kindlamat teed keskklassi likvideerimisele, kui maamaksust loobumine – tulemus on suurmaaomanikud ja vaeste slummid suurlinnade äärtel.
Maamaksust loobumine võib ohustada ka riigi rahandus- ja majandussüsteemi stabiilsust – vastavat mudelit demonstreeris Soome 1990./91. a. finantskrahh. Soomes oli üle 20 aasta olukord, kus vaba kapital otsis jätkuvalt soodsaid investeerimiskohti – selle tagajärjel tõusis maa- ja kinnisvara hind pilvedesse. Maa hinna kunstlikku kasvu pidurdab vaid piisavalt suur maamaks.
Ja lõpuks on maa kasutamine strateegilise julgeoleku küsimus nii otseses kui ka kaudses mõttes. Loomulikult võib süüa mujal järelejäänud odavat rämpsu, mille äravedamise eest makstakse teinekord isegi peale, kuid rahvusvahelise kriisi olukorras jääb selline riik nälga ja kiirkorras kodumaist tootmist alustada ei ole enam võimalik.
Seega tuleb maaga tööd teha jätkuvalt ning see on oluline ka riigikaitse seisukohalt, sest meie julgeolekukontseptsioonis planeeritud partisanisõda ei ole võimalik pidada läbimatus võsas. Iga metsaomanik tegelema oma maaga aktiivselt ning tegema harvendusraiet, mille tagajärjel ta saab tulu kasvõi hakkpuidu, aga ka marjade ja seente läbi. See tegevus võib spetsialistide arvamuse järgi aga olla tasuv vaid siis, kui metsandusega tegeleval ettevõtjal on kasutada kompaktselt vähemalt 300 ha (loomakasvatuses 50 ha ja teraviljakasvatuses 100 ha). Jõuamegi jälle selle juurde, miks tädi Maali peaks oma maa, millelt ta tulu ei saa, ära müüma.
Artikli autor on Paul Tammert. Artikkel on avaldatud 16.10.2001 väljaandes Äripäev –
Maa kui tootmisvahend ei ole Eestis enam nii aktuaalne kui veel kümmekond aastat tagasi, mistõttu on selle maksustamine arusaamatu. Maa aga maksab endiselt kui kinnisvara.
Selle aasta II kvartalis ehitasid ehitusettevõtted Eestis omal jõul 2,3 miljardi krooni eest. Võrreldes I kvartaliga ehitati püsivhindades 39% rohkem.
