Kohe 101-aastaseks saav Eesti on pakkunud mõtlemapanevaid teemasid igast elualast, ka kinnisvaravaldkonnast. Täna võtame luubi alla rehielamu, mis on olnud aastasadu Eesti talu süda ja millest on tänapäeval saanud nii mõnelegi perele taas soe ja hubane maakodu.
Viimasel ajal pöördub palju linnainimesi minu poole sooviga leida uus eluase maakohas. Julgen väita, et tegemist on elukorraldusliku trendiga. Mõni klient soovib lihtsalt elumuutust, teine otsib võimalust linnakärast põgeneda ja rahulikus miljöös uueks töönädalaks jõudu koguda. Kes meist ei unistaks soojast maasaunast ja külmast koduõllest, jõuluõhtusest jalutuskäigust lumme mattunud kodumetsa või sumedast jaaniõhtust kodukaskede all!
Erilisi tingimusi kauguse, keskkonna või hoone seisukorra kohta ei esitatagi. Kaugus ei mängi tänapäeval suurt rolli, sest enamikul on sõiduvahend olemas ja vahemaad pole meil liiga pikad, mõne tunniga jõuab ka kõige kaugemasse Eesti nurka. Teame, kui palju on Eestimaa looduse ilust ülistuslaule loodud. Võimegi igal aastaajal ja igas sünnimaa nurgas leida silmailu ning soovi just seal oma elu kaunimad päevad veeta. Piisavalt hea elujärg, tänapäevased ehitusmaterjalid ja -tehnoloogia lubavad meil lühikese ajaga ka kõige kehvemas seisus olevast maamajast luksuslik ja õdus maakodu luua.
Oleme juurtelt maarahvas ja maalähedus on meisse geneetiliselt kodeeritud. Soov end privaatselt tunda, aasta ringi oma katuse all elada ja paljajalu koduhoovis kõndida on meile vägagi mõistetav. Unistus oma maakodust ei pruugi aga täituda, kui ei julgeta võtta riske. Arvatakse, et vana renoveerimine on kulukam kui uue ehitamine. Aga vanal on oma hing ja hõng, mida raha eest osta ei saa. Pealegi leidub väga nutikaid ehitusmehi, kes suudavad väheste vahenditega soovitu saavutada.
Millised nägid siis välja sajanditetagused rehielamud, mille taastamise ja elamiskõlblikuks muutmisega on nii mõnelgi meist suur soov tegeleda? Meie rehielamut on maailmas peetud unikaalseks arhitektuurinähtuseks. Eesti kuulsaimat, suure katusega Sassi-Jaani talu rehemaja saab näha Tallinnas Eesti Vabaõhumuuseumis. Seal tegutsevast maaarhitektuuri keskusest saab rehielamu ostmisel ja taastamisel spetsialistidelt head nõu.
Klassikaline Eesti rehielamu koosneb rehetoast, rehealusest ja kambrist.
Rehemajad ehitati esiküljega õue poole ja need paiknesid otse sissesõidukoha vastas. Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisuksest. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Palkidest toaseinad olid katmata, hilisemal ajal kaeti muldpõrandad ja laed laudadega. Rehemajas oli ka kamber, kütteta ruum, mida kasutati hoiuruumina ja suvel magamiseks. 19. sajandi alguses sai kamber soojustuse ja klaasaknad ning seda hakkasid esmajoones kasutama peremees ja perenaine koos väikeste lastega, teised pereliikmed jäid edasi rehetuppa.
Põhiline majandusruum oli ruumikas rehealune, mille esi-ja tagaseinas oli vilja vedamiseks lai värav. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, lae peal heinu ja põhku. Rehealust kasutati tööriistade ja veokite hoidmiseks ning rahvarohkete peresündmuste, pulmade ja matuste pidamiseks. Suviti seati rehe alla pererahva söögilaud.
Aastasadu oli rehielamu sisustus väga napp: suured kirstud, kus hoiti riideesemeid, suur laud kõigi toimingute tarbeks ja pikad pingid seina ääres. Aegamööda, eriti peale talude päriseks ostmist, hakkas talurahvas rehetarede ehitusel ja sisustamisel eeskuju võtma kohalikult mõisarahvalt. Suured muudatused leidsid aset just sisustuse osas. Uut mööblit hakati tellima kohalikelt mõisatisleritelt, hiljem osteti linnatisleritelt tööstuslikult toodetud mööblit. Kambrid sisustati voodi, uudse ja moodsa riidekapi, kummuti ja peegliga. Rehielamute pikad pingid asendusid toolidega. Nii mõnessegi majja tekkis peen nipsasjake – käo ja pommidega seinakell.
Talumajadest ja sisekujunduselementidest kirjutan ka edaspidi. Seniks – unistage julgelt!
