Kinnisvara müües tärkab omanikus mõnikord müügiguru, kes “kõva diili” nimel kodu plusse üle võimendab ja puudusi ostja eest lausa salata üritab. Praktikas kaevab müüja niiviisi aga endale lõksu, sest parim kaitse tulevaste probleemide eest on võimalikult palju infot anda.
Riigikohus on oma 2015. aasta otsuses rõhutanud, et korteri puuduste väljatoomine kaitseb müüjat hilisemate õiguslike vaidluste eest. Puudused, millest ostja peaks teadma, ei piirdu üksnes korteriseinte vahele jäävate tehniliste probleemidega, vaid puudutavad elukeskkonda kui tervikut.
“Ostjal on kindlasti äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne,” rõhutas riigikohus. “Kui müüja lepingus neid puudusi välja ei too, riskib ta sellega, et ostja võib kasutada tema vastu seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid.”
Me oleme praktikas näinud isegi juhtumeid, kus korteri kasutusloa puudumine selgub alles notari juures – ostja pidas kasutusluba nii enesestmõistetavaks et ei osanud selle kohta küsidagi, müüja vandus aga notaribüroos jumalakeeli, et kasutusloast ei sõltu praktikas midagi. Piinlik olukord kõigi jaoks, aga müüja oli tehinguga arvestades senisest kodust juba loobunud ning pidi nüüd korteriotsingute jätkumise ajaks leidma ajutise elukoha.
Kasutusloa puudumine selgub muidugi hiljemalt notari juures, ent kui tehing saanuks teoks mõne muu sama suure varjatud puudusega, oleks kõige räbalamas seisus olnud seesama “müügiguru”. Pärast närvesöövat kohtulahingut saanuks ta väga tõenäoliselt nõude kopsakale kahjutasule. Kuid praktikas ei lähe korterimüügist saadud raha enamasti pangakontole ootama, vaid üldjuhul ühe pangalaenu kustutamiseks ja teise sissemakseks, ehk korter läinud, raha läinud ja kohtutäitur ukse taga.
