Käesoleval nädalal avaldatud Eesti Inimarengu Aruanne 2012-1013 ei jäta puudutamata ka kinnisvaraturgu ja sisaldab palju huvitavat informatsiooni.
Näiteks selgub, et Eestiga sarnased riigid OECD parema elu indeksi järgi, mis puudutab eluaset (mõõdikuteks tubade arv, eluaseme baaskvaliteet, eluasemekulude osakaal) on Ungari, Tšiili ja Poola. Elukvaliteedi indikaatoreid lähemalt vaadeldes selgub aga tõsiasi, et OECD 36 riigi hulgas on Eesti eluaseme kvaliteedilt eelviimasel kohal.
Aruandes tõdetakse, et Eesti paistab teravalt silma eluruumide nõrga baastaseme poolest. Eesti probleemideks võrreldes teiste riikidega on ruumipuudus, pehkinud aknad, rõskus, WC ja duširuumi puudumine, puuduvad rohealad ja kohad õues istumiseks.
Elementaarsed sanitaartingimused on enamiku OECD maades kõigil leibkondadel olemas, Eestis puuduvad aga WC ja duširuum 13% peredest. Selle näitajaga sarnaneme Türgile ja Tšiilile, ning Lätile, Leedule, Bulgaariale ja Rumeeniale.
Lisaks eristub Eesti veel sellega, et eakad inimesed on elementaarsete sanitaartingimustega üle kahe korra halvemini varustatud kui nooremad. Viiendikul Eesti üle 65-aastastest inimestest on välikäimla, duširuumi pole.
Eluaseme kvaliteet on oluline kogu elukvaliteedi ja heaolu näitajana. Me tuleme sealt, kust me tuleme ja selge on, et nõukogude mõttelaad erines oluliselt sellest, mis valitses samal ajal lääne ühiskonnas ning meie suur mahajäämus eluaseme kvaliteedilt on okupatsiooni üks päranditest.
Tänase Eesti riigi puudulik, et mitte öelda olematu eluasemepoliitika ei ole antud näitajate olukorda muidugi parandanud. Millised on lahendused? Kui me tahame oma elukvaliteeti parandada, ja seda me kindlasti tahame, siis näitavad aruande järeldused seda, et kinnisvara arendamises piire pole ja investoritel-arendajatel-ehitajatel jagub kõvasti tööd veel aastakümneteks.
Eestis keskendutakse liiga palju pseudoküsimuste peale, a’la „Kas lammutada Mustamäe või mitte“, kuid tegelikult on tühja maad, kuhu ehitada inimväärseid ja kaasaja nõudmistele vastavaid eluasemeid piisavalt ja nende ehitamist tulebki jätkata.
Ja kui midagi on kindlasti vaja lammutada, siis barakke, kuiv- või välikäimlaga varustatud piirkondi ja korterelamuid on määral, mis peaks kindlustama töö koguses, et teisele poole lahte pole seda vaja otsima minna. Piisab lihtsalt, kui näiteks Põhja-Tallinna linnaosas veidi ringi jalutada.
Korralik kinnisvara arendamine aitab tõsta eluaseme kvaliteeti ja muuta meid õnnelikumaks rahvaks. Kinnisvara mullid võivad tulla ja minna, kuid aastakümnete pikkust vaadet silmas pidades ei ole Eestil pääsu uutest elurajoonidest, kvaliteetsetest korterelamutest ja elamutest.
| Artikli allikas on Domus Kinnisvara blogi. |
 |
