Elamispindade kättesaadavuse temaatikas on aktuaalne küsimus, kas madala sissetulekuga inimene ei peaks saama endale võimaldada kaasaegse kvaliteediga elamispinda? Kas madala sissetulekuga inimene peaks leppima halva kvaliteediga?
Defineerime kvaliteeti
Mõistaks hea kvaliteedi all kaasaegset elamispinda äsjavalminud hoones. See tähendab kena arhitektuur, lift, juurdepääs kaldteid pidi, energiaklassi A või vähemalt B, majaalust parklat, asukoht kesklinnas või selle lähedal, avar vaade, soojustagastus, päikesepaneelid katusel… Ehk kõike head, mis ühes uues majas olla saab.
Inimlikus vaates tundub, et täiesti elementaarne, et sellist kvaliteeti peaks saama kõik endale lubada.
Tegelik elu tuleb vahele
Tegelikus elus tähendab uus kaasaegne kvaliteet kõrget hinda, mis tuleneb ainuüksi uue elamispinna arendamise kuludest. Inimene saab endale lubada kvaliteeti, mille eest ta maksta jõuab.
Tallinna näitel võib mediaan-kvaliteediga elamispinnaks pidada Mustamäe mingid aastad tagasi renoveeritud nõukogudeaegse hoone kahetoalist keskmises seisukorras korterit.
Asjaolu, et nõukogudeaegsest suudetakse teha palju paremat kvaliteeti, ei tähenda, et kõik saavad seda endale lubada. Tore oleks, kui kõik saaksid endale lubada parimat, aga tegelikkus ja meie inimeste rikkuse tase ütleb, et ei saa. Üheski ühiskonnas ei saa.
Peale kõige muu. Uue elamispinna jooksvad kõrvalkulud on kõrgemad kui nõukogudeaegsel. Uues hoones on hulk kõiksugu seadmeid (nt lift ka madalamas majas, majaalune garaaž, ventilatsiooniseadmed, lift juba kolmekorruselises hoones…), mis nõuavad nii jookvat elektrikulu kui hooldamist. Need jooksvad kulud teevad uue elamispinna omamise kulud kallimaks.
Järeldused
Plaan rajada madala sissetulekuga inimestele kõige parema kvaliteediga elamispinnad, ei ole jätkusuutlik. Seda nii arenduskulude kui jooksvate omamise või üürikulude vaatest.
Elamispindade kättesaadavuse analüüs teeb ettepaneku, et avalik sektor võiks elamispindade pakkumise erasektorilt kaaperdada. Kui avalik sektor hakkab elamispindu turule tooma, siis tõenäoliselt alustatakse madalama sissetulekuga inimestele eluruumide pakkumisega.
Nii jõuame absurdsesse olukorda, kus inimene, kel kodu jaoks raha ei ole, elab väga hea kvaliteediga pinnal ehk sööb kaaviari. Inimene, kel on raha keskpärase kvaliteediga kodu ostmiseks, elab kehvema kvaliteediga pinnal ehk peab leppima odava keeduvorstiga.
See on edukas võimalus ühiskonda ebaõigluse lõhesid lüüa.
Tegemist on elamispindade kättesaadavuse temaatikat puudutava kommentaaride seeriaga. Varem ilmunud kommentaarid:
- Elamispindade kättesaadavusest (01). Kas elamispindade kättesaadavus on probleem?
- Elamispindade kättesaadavusest (02). Milles väljendub elamispindade kättesaadavuse probleem?
- Elamispindade kättesaadavusest (03). Kas kõik inimesed peavad saama kodu osta?
- Elamispindade kättesaadavusest (04). Miks kodu maksumus kolm aastapalka ei ole hea võrdlusbaas
- Elamispindade kättesaadavusest (05). Kuidas kujunevad elamispindade hinnad?
- Elamispindade kättesaadavusest (06). Kas arendajad või maaklerid soovivad kõrgeid hindu?
- Elamispindade kättesaadavusest (07). Miks ei saa elamispindu odavamalt pakkuda?
- Elamispindade kättesaadavusest (08). Miks munitsipaalarendus ei saa olla eraarendusest odavam?
- Elamispindade kättesaadavusest (09). Miks tuleb hoiduda korterite müügi- ja üürihindade reguleerimisest?
