Kes maksab maakleritasu?

Kaupo Kask„Kes maksab maakleritasu?” ei ole küsimus, mida või ostuhuviline maaklerilt just igapäevaselt küsiks. Me oleme ju kõik harjunud lugema kuulutusi, kus üüri- või müügikuulutuse juurde on lisatud, et maakleritasu maksab üürnik või ostja. On selge, et tegemist on levinud praktikaga, kuid autori arvates mitte kõige õiglasema lahendusega antud küsimusele.

Maaklerilepinguid puudutav on reguleeritud võlaõigusseaduse 37. peatükis, mille kohaselt on maaklerleping käsunduslepingu alaliik, millega üks isik kohustub vahendama teisele isikule lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu.

Lähtudes seadusjärgsest definitsioonist võiks eeldada, et kes tellib maakleri, see maksab ka tasu. Pöördudes maakleri poole sooviga oma kinnisasja müüa või välja üürida sõlmitakse tavaliselt üürileandja/müüja ja maakleri vahel maaklerileping. Järelikult on antud suhtes käsundiandjaks üürileandja/müüja ja tasu maksmise kohustus peaks sellest lähtuvalt olema samuti üürileandjal/müüjal.

Eelnev lahendus justkui ei jätakski ruumi teistsugusele lahendusele, kuid nagu eespool juba mainitud sai, siis praktikas kannab nimetatud kulud siiski tihtilugu või ostja.

Autori arvates võimaldab sellise olukorra tekkimise võlaõigusseaduse üks üldprintsiipidest, s.t lepinguvabaduse printsiip, mis võimaldab üürileandjal/müüjal maaklerilepingus kokku leppida, et juhul, kui maakleritasu maksab /ostja, siis vabaneb üürileandja/müüja tasu maksmise kohustusest.

Siinkohal tasuks rõhutada, et eraõiguslikes suhetes ei ole võimalik pooltel tekitada kolmandatele isikutele kohustusi ilma kolmanda isiku nõusolekuta. Ühesõnaga, kui või  nõustub maksma maaklerile tasu teenuse vahendamise eest, langeks justkui üürileandja/müüja tasu maksmise kohustus ära ja nõusoleku andmisega läheks tasu maksmise kohustus üle üürnikule/ostjale.

Autori arvates on antud lahendus üürnikule/ostjale äärmiselt ebaõiglane, võimaldades tekkida olukorral, kus üürnik/ maksab kinni nii „võlla” kui ka „nööri”. Seda eelkõige põhjusel, et tegutseb siiski eelkõige üürileandja/müüja huvisid silmas pidades.

Kokkuvõtvalt tasub öelda, et üürnik/ ei ole kohustatud maakleritasu maksma. Kindlasti on paljudel juhtudel keeldumise tagajärjeks lepingu mittesõlmimine, kuid autor on arvamusel, et teatud olukordades, kus üürileandjal/müüjal on tehingu tegemisega kiire, võib ta nõustuda hea üürniku/ostja leidmisel tasuma ka maakleritasud, pealegi, küsija suu pihta vanasõna järgi ju ei lööda.


Jurist
Biin & Pihlakas

Artikli allikas: http://www.heta.ee/blogi/

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

06.-08.09.2022 Kinnisvara ABC