Vee- ja heitveemajandus on olnud viimase dekaadi jooksul korduvalt poliitilise debati keskmes, seda eriti Tallinnas. Traditsiooniliselt algab sagin iga-aastase vee hinnatõusu saabudes, kuid päeva lõpuks mööndakse ikkagi hinnatõusu paratamatust. Seda isegi juhul, kui eelnevalt on bravuurikalt mõlemalt poolt poliitilist rindejoont lubatud kaitsta tarbijat ja kontrollida monopole ning kehtestada põhjendatud vee hind.

Rääkides vee hinna kontrolli alla võtmisest, kangastub tavakodanikule silme ees üks auväärt rahvaesindaja, kes ühes valimisreklaamis, istudes vanniserval kuulutas puhtaima tõena enda erakonna võimekust vee hinna üle kontroll saavutada. Tegelikkuses liigitavad tarbijad monopoli efektiivsema kontrolli pigem fantaasia valdkond. Kogemus maksab – hoolimata poliitilisest retoorikast pole reaalset muutust toimunud. Isegi arvukad Eesti Omanike Keskliidu liikmed on suhtunud üsna skeptiliselt meie tegevusse vee hinnakontrolli saavutamisel – nad on üldises valitsemiskorras niivõrd pettunud, et kahtlevad seetõttu sügavalt, kas on tänasel päeval üldse võimalik, et rahvale nö kasulikke otsuseid tehakse.

Vaatleme, millised on meie tegelikud võimalused vee hinna kontrollimisel.

Vee- ja heitvee teenus kuuluvad konkurentsiõiguse tähenduses koos maagaasi, kaugkütte elektrienergia, prügiveo ja teiste sarnaste teenustega universaalteenuste mõiste alla. Praktikas tegutsevad nendes valdkondades monopoolses seisundis ettevõtted, mis ei ole otseselt negatiive – monopolide olemasolu võib luua majanduslikult efektiivsema ja ka tarbijale kasulikuma situatsiooni. Tagamaks, et (kodu)tarbija, kellel pole võimalik valida möödapääsmatu teenuse ostmisel teenusepakkujat (ega seeläbi teenuse hinda mõjutada) ei satuks monopolide mängukanniks, on euroopalikus tarbijaõiguse praktikas võetud selliste valdkondade hinnapoliitika tugeva administratiivse kontrolli alla kulupõhise hinnamudeli alusel.

Seadusloome käigus peaks leidma tasakaalu vastandlikud huvid – ühelt poolt (kodu)tarbijate kättesaadava ning läbipaistva s.o. põhjendatud hinnaga teenuse ootus ning teisalt monopoli ja selle omanike kasumitaotlus, arvestades pakutava teenuse vajalikkust, iseloomu ning ettevõtja äririske.

Universaalteenuste monopolid ei jaga erinevalt vabal turul tegutsevatest ettevõtetest konkurentsist tulenevaid äririske kuivõrd nende teenuste kasutamine on tagatud vältimatu vajadusega. Seega tagamaks (kodu)tarbijate huve, peab hinnatõusu või piirhinna kehtestamine toimuma kulupõhiselt ja motiveeritult, sõltumatu järelvalveorgani valvsa pilgu all.

Konkurentsiameti pädevuses on küll maagaasi, kaugkütte ja elektrienergia piirhindade kooskõlastamine, kuid vee- ja heitvee valdkonnas on tehtud põhjendamatu erand. Erinevalt näiteks maagaasist või kaugküttest, kus on olemas kulukas alternatiiv – uue küttesüsteemi ehitus, on vee- ja heitvee valdkonnas valikud ahtamad, seda eriti linnakeskkonnas. Seepärast peab riik siinkohal erilise hoolega jälgima läbipaistva s.o. põhjendatud hinnakujunduse olemasolu ning loogiliselt ka nende valdkondade reguleerimise sõltumatule järelvalveorganile suunama.

Niisiis tuleks vee- ja heitvee hinna määramisel lähtuda kulupõhisest hinnamudelist, kus võetakse arvesse vajalikke kulusid- ja investeeringuid ning põhjendatud tulukust. Kuna monopolide äririskid on tulenevalt konkurentsisituatsioonist ja vältimatust tarbijakäitumisest tugevalt maandatud, näiteks on nende tulukus tagatud ka majanduslanguse tingimustes, siis jääb euroopa praktikas monopoolsete universaalteenuste kasumimarginaal teenusemüügilt üldjuhul alla 10%-i.

Vee-ettevõtete puhul on sellise regulatsiooni puudumine tekitanud seisu, kus Tallinna Vee puhasrentaablus on üle 30 protsendi (820 miljonilise käibe juures 330 miljonit kasumit), mis hälbib tugevalt Euroopa praktikast ning paraku ka tarbija õiglustajust. Täna kujunenud situatsioon meenutab pigem Ladina-Ameerikalikku veemajandust, kus tuleb kaalumisele ainult üks huvi – monopoli huvi kasumile.

Huvide konflikt

Lugedes Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadust võib esmapilgul tunduda eelpool mainitu kohatu populismina. On ju seaduse kohaselt on monopolid ka tänasel päeval ohjatud, kuna piirhinnad kooskõlastab kohaliku omavalitsuse volikogu. Kuid seadusse on sisse kirjutatud huvide konflikt. Enamik vee-ettevõtteid on täielikult või osaliselt munitsipaalomandis (nt Tallinna Linn omab 34,8% Tallinna Vee aktsiatest).

Vaadates Tallinna Vee kasumit ja käibenumbrid ning linnaeelarvet märkame, et linn teenis veearvete kaudu 80 miljonit dividende. Linna huvi on siinkohal väga ühene – täita eelarvet, mis kipub alati napiks jääma.

Teatavasti on KOV eelarves enamik vahendeid planeeritud nö põhifunktsioonide täitmiseks ja eriti enne valimisi otsitakse vaba sihtotstarbega lõtku, mille võiks kulutada oma parema äranägemise kohaselt teenindades „operatiivset vajadust“. Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida väärarusaamale, et tänasel päeval on vee hind ja kvaliteet tugevas lineaarses seoses. Sellise arusaamaga on ümber lükanud nii Keskkonnaministeerium kui ka Vee-ettevõtete Liit ise.
Veesektorisse selguse toomine oleks kasulik nii kodutarbijatele kui enamikule vee-ettevõttetele – seepärast on ka Eesti Vee-ettevõtjate Liit toetanud Omanike Keskliidu ettepanekuid vee hinnakontrolli kehtestamiseks.

Börsiettevõtte iseärasused

Tihti on taandatud hinnakontroll sotsialistlikule veidrusele, mis võtab ettevõttelt motivatsiooni kulusid kokku hoida. Eeskuju tasuks võtta Euroopa energiahiiule Dalkiale kuuluvast Tallinna Küttest. Konkurentsiameti metoodika on siinkohal taganud, et kui ettevõtte suudab kulusid rohkem kokku hoida, saab ta ka lisakasumit.

Ka väited, et hinnakontrolli kehtestamist pärsib asjaolu, et Tallinna Vesi on börsiettevõte, on põhjendamatud. Euroopas tegutseb edukalt kümneid börsil noteeritud ettevõtteid, kelle kasumlikkust universaalteenuste pakkumisel kontrollivad konkurentsiorganid.

Analoogselt näiteks maksusüsteemi muutumisega peavad investorid arvestama universaalteenuste hinnakontrolli võimalust. Võimalik, et investorite huvidega arvestamiseks tuleb kaaluda teatava üleminekuperioodi sisse seadmist, kuid see ei tähenda, et muudatusi ei tohiks teha, ega peaks tegema.

Vee hind ja kallis Tallinn

Omanike Keskliidu seisab selle eest, et koostatav seadus tagaks tegeliku hinnakontrolli ning siin on veel palju teha.

Tänase ametnikkonna seas kipub valitsema suhtumine, mida illustreerib Keskkonnaministeeriumi asekantsleri väide: „Ei usu, et seaduse jõustumisel kohe väga drastilised mõjud ilmneks, sest näiteks Tallinna Veel on Tallinna linnaga leping, millega peab arvestama, seal on vastavad kohustused paika pandud. Siin riik ei sekku.“

Leping Tallinna Vee ja linna vahel kehtib kuni aastani 2020. Seega, juhul kui linn otsustaks lepingut pikendada näiteks aastani 2040, siis Keskkonnaministeeriumi käsitluse kohaselt poleks jällegi võimalik riigil sekkuda, sest nende hinnatul on seaduse suhtes ülimuslikud Tallinna Vee ja linna vahelise lepinguga paika pandud kohustused-see on juriidiline absurditeater.

Kas Tallinna Veel võiksid tekkida linna vastu kahjunõue on selge ainult asjaosalistele endile, sest paljud olulised lepingulised kohustused on siiamaani salastatud.

Riigil on õigus ja kohustus kujundada kõigi osapoolte huve arvestav majanduskeskkond, seda sarnaselt teistele Euroopa riikidele.

Seaduse jõustumisel peab Konkurentsiameti täpsem analüüs selgitama, millised on Tallinna Vee tulevased investeerimiskohustused ning põhjendatud sisendkulud, kas ettevõtte toimib antud valdkonnas keskmiselt eeldatava efektiivsusega. Seejärel vajab analüüsi, kust pärineb käive ning sellest tulenevalt ka kasum.

Kui tulud on saadud peaasjalikult üle 30% käibemarginaaliga vee- ja heitveeteenuste pakkumisest, siis on selge, et vee-ja heitveeteenuse pakkumise marginaal peab langema – sellega langeks ka vee hind ja pidurduks vee hinna tõus tulevikus. Konkurentsiameti tulevaseks kohustuseks on analüüsida ning põhjendatuse korral mitte ainult kooskõlastada vee hinda, vaid läbi vaatama ka alusandmed, millel tänane vee maksumus põhineb.

Kui monopolide hinnakontroll tagab vee hinna languse või väiksema tõusu, aitab see perspektiivis leevendada survet sotsiaalhoolekande süsteemile ning loob soodsama ettevõtlusekeskkonna iseäranis veemahukatele tööstus- ja teenindusettevõttetele ning pärsib tarbijahinnaindeksi kasvu

Omanike Keskliit sai ministeeriumid ühise laua taha ja oma toetavat arvamust välja ütlema mitte soovist kaitsta kodutarbijate huve, vaid seoses eurole ülemineku plaaniga juba aastal 2011. Nimelt on valitsus lõpuks välja öelnud, et administratiivselt kontrollitavad hinnad tuleb võtta rangema kontrolli alla, et tagada Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmine, pigem kujuneb probleemiks küll eelarve defitsiit, kuid siiski tänuväärne algatus.

Tihtipeale adutakse reaalseid probleeme alles siis, kui need on jõudnud popkultuuri. Veeressursside tähtsusest ning rõhuasetuste muutusest annab aimu viimane James Bondi film „Quantum of Solace“, kus Bondi vastase Dominique Greeni eesmärgiks on mitte ühe Ladina-Ameerika riigi naftaväljade kontrolli alla saamine, vaid seal maa-alal paiknenud mageveevarude kontrollimine. Loodame, et riigi enesekehtestamise võitlus veesektoris läheb valutumalt kui Bondil, sest vaatamata majanduslangusele ei ela me ju Ladina-Ameerikas.