Üürimajad – nõudlus kasvab, pakkumist pole

Aktiivse üürituru ning kasvanud hinnataseme valguses on üürimajade rajamine taas aktuaalne teema. Ka riik on äsja teinud sellekohase uuringu, millest järeldub, et sellist tüüpi kinnisvara oleks vaja. Paraku ei ole pakkumine veel nõudlusele järgi jõudnud.

Üürimajade rajamine oleks tegelikult traditsiooni taaselustamine. Enne sõda oli Eestis sarnaselt muu Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega väga palju selliseid elamuid, mille ilmekaks näiteks on Tallinna puitasumid, kus asuvad kahekorruselised majad rajati just selleks, et linna saabuvad vabrikutöölised saaksid üürida soodsalt elamispinda. Näiteks, ainuüksi 1912. aasta kevadel oli Tallinnas ühekorraga ehitamisel enam kui 90 niisugust maja.

Nüüd, mil Eestis toimub ränne jälle peamiselt Tallinna suunal, on pealinnas tekkinud taas suur nõudlus üürikorterite järele. Nõudlust kasvatavad ka need, kes ei saa või ei soovi võtta pangalaenu ning on seega samuti üürikliendid. See kõik avaldab mõju hinnatasemele, mis on paljude inimeste jaoks juba liialt kõrgele tõusnud.

Üürimajad oleks kindel alternatiiv

Eesti elanikkonnast ca 80% on seotud (kuid ei pruugi alaliselt elada) isikliku või oma pere omanduses oleva elamispinnaga, Lääne-Euroopas on vastav näitaja aga 40-60%. Kui Eestis on valdav osa üüripindadest erakorterid, mille puhul sõlmitakse enamasti aastaseid üürilepinguid ning üürniku ja omaniku ärisuhe on pigem ebastabiilne, siis läänes on tegemist traditsiooniliste üürimajadega, mille puhul sõlmitakse elanikega pikad, ka aastakümneid kehtivad üürilepingud ning sisuliselt võib sellist korterit lugeda oma päris koduks.

On kaht tüüpi üürimaju – eraomanduses olevad ning munitsipaalmajad. Viimastega on seotud palju vastakaid arvamusi, sest 1950-60ndatel Euroopa ja Ameerika suurlinnadesse rajatud tornelamud on kaasa toonud suure hulga sotsiaalseid ja rassilisi probleeme ning praeguseks on paljud sellistest kvartalitest kas radikaalselt ümberkujundatud või lammutatud.

Sõltumata omandisuhtest, on peale kõige tavalisemate, nö vabaturu üürimajade ka spetsiifilisemaid variante. Näiteks elamud seenioritele, erivajadustega inimestele või kindla tegevusala esindajatele. Samuti eksisteerivad ka sotsiaalselt vähemkindlustatud inimestele ehitatud munitsipaalelamud.

Eestis on praegu olemas näpuotsatäis vabaturu üürimaju, mille on tagasi saanud endiste omanike järeltulijad, kes on otsustanud jätkata hoone kunagise funktsiooniga. Samuti on suuremates linnades olemas munitsipaalmaju, millest suurimad asuvad Tallinnas Lasnamäel.

Mõlemad variandid ei oma Eesti üüriturule praegu mitte mingit mõju, kuid kasvav nõudlus ja hinnatase ning ka mõtteviiside muutumine on tekitanud nende järele ühiskondliku vajaduse. Nüüd on küsimus, kes sellele vajadusele vastu tuleks. Kindlasti ei tasu vaid riigi poole vaadata, sest maailmapraktika näitab, et avalik võim pole üürimajadele hea peremees alati olnud. Riik võib küll veidi suunata ja soodustada, kuid turg peab asjad siiski ise paika panema. Ja vaikselt juba paneb.

Üürimajad on enamasti järeltulijate äri

Kuigi viimastel aastatel on rajatud ka uusi üürimaju, enamasti vanu hooneid renoveerides, ollakse üldiselt siiski veel äraootaval seisukohal.

Arendaja jaoks on peamiseks küsimuseks investeeringu tasuvus. Kui võrrelda näiteks uue büroohoone ja üürimaja tootluseid, siis viimase puhul ei kata see veel ootuseid. Samamoodi peab raha lugema omavalitsus ning kui hooned rajatakse erinevatele sotsiaalsetele gruppidele, ei ole tegu kindlasti kasumit tootva ettevõtmisega.

Nagu juba öeldud, on praegused üürimajad enamuses tagastatud hooned, kus omanike järeltulijad on jätkanud traditsioone, mis sõjaga läbi lõigati. On suuri viiekorruselisi kivimaju, kus elavad lastega pered ning ka väiksemaid puitmaju, mis mõeldud pigem tudengitele. Üürimaju on enam eelkõige miljööväärtuslikes asumites.

Hinnatase on neis hoonetes üldiselt turusituatsioonile vastav, kuid häid üürnikke hoitakse ning seetõttu toob pikem üüristaaž kaasa soodustusi. Elamu hooldustööde korraldamine on sarnane korteriühistule, kuid üürnik ei pea tasuma eraldi remondifondi. Pisitöid korterites tehakse omavaheliste kokkulepete alusel kas omaniku või üürniku poolt. Viimasel juhul toimub siis tasaarveldus üürimaksete arvelt.

Nõudlus kindla elukoha järele on püsiv

Inimesed soovivad oma elult teatavat stabiilsust, aga nagu tänapäevase maailmas ikka, ka parajas annuse sõltumatust ja võimalust kiireteks otsusteks. Selline eluhoiak on omasem pigem noorematele inimestele, kes ei pea omamist alati kõige tähtsamaks.

Inimesed, kes elavad üürimajas, ütlevad, et oma päris kodu soetamisele ikka mõeldakse, kuid teadmine, et ka see korter on alati olemas, annab neile võimaluse võtta asju hoopis rahulikumalt ja olla sõltumatum.

Seega, lisaks arvamusloo alguses mainitud turu korrastamisele pakuvad üürimajad inimestele ka enam kindlustunnet. Suureneva elanikkonna ja töörändega Tallinnas, aga ka Tartus see tugev argument. Nõudlus on olemas ning pakkujad klientide puuduse üle nurisema ei pea.

Artikli allikas on
Uus Maa
Uus Maa

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

18 + = 24

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

Kasutusloa menetlus ja ehitamise dokumenteerimine