“Me ei tohi lubada, et pankade allettevõtted hakkavad inimeste kodusid üles ostma,” ütleb väikeettevõtja Catalina Porro. Tema arvates satuvad, nagu ka eelmise majanduskriisi ajal, kõige tõsisema löögi alla kodulaenuga pered ja väikeettevõtjad. Riik peaks pankadega läbi rääkima, et kriisi ajaks, augustini peatataks kõikide laenude tagasimaksed ja intressimaksed – see veendumus süveneb ka suuremate ettevõtjate ringis.
Catalina Porro töötas Hispaanias aastaid ettevõtluskonsultandina, mis mõnevõrra sarnaneb majandusjuristi ametiga. Kuigi Hispaanias tegutseb tal tänase päevani oma ettevõte, otsustas ta mullu detsembris esivanemate maale naasta. Nüüd on just temast saanud üks pankade laenumoratooriumi tuliseid pooldajaid.
“Ma olen alati Eestist, ka siinsest sotsiaalsest poolest hoolinud,” räägib välimuseltki hispaanlannat meenutav Catalina. Ta on petitsioon.com veebilehel algatanud allkirjade kogumise, et pangad võimaldaksid seoses kriisiga peatada laenude tagasimaksed koos intressimaksetega – seda kuni augustini 2020.
Maali või Jüri pole panga jaoks vastased
Praegu pakuvad pangad üldiselt puhkust vaid laenu põhimaksete osas. Samas peab laenuvõtja, kui ei taha halvemaid tingimusi, maksma laenu vaatamata maksepuhkusele ikkagi tagasi tähtajaks. See tähendab tulevikus suuremaid kuumakseid.
Kuna intresse tuleb tasuda ka puhkuse ajal, jätab see mulje, et pangad lihtsalt teenivad praeguse kriisi pealt lihtlabaselt. Laenu ajatanud inimene peab ju kokkuvõtteks rohkem maksma.
“Ükskõik mis, aga igal juhul peab riik sekkuma,” ütleb Catalina. Pangad ja valitsuse esindajad peaksid tema sõnul läbirääkimiste laua taha asuma. “Inimesed ei tule, igaüks eraldi, pankadega läbi rääkimisega toime. Kohe kindlasti mitte! See, et sa oled finantskõlbulik, ei tähenda, et sa oled läbirääkimiskunstnik. Ja kui me vaatame juristi või advokaadi tunnihindu… Kuidas see Maali või Jüri läheb panka, et kaubelda, et andke mulle maksepuhkust, ja see võiks olla ikka hoopis maksete peatamine, et ma ei maksaks samal ajal ka intresse, ja pärast laenupuhkust te mu laenuintresse ei tõsta.”
Tõsi – standardskeem, mida pankades pakutakse, näeb välja just selline, et pakutakse maksepuhkust, mitte maksete peatamist. Puhkuse ajal tuleb maksta intressi.
“Igakuine laenumakse suureneb, sest maksepuhkuse perioodi põhiosamaksed jaotavad laenu järelejäänud perioodile,” möönab Swedbanki juhatuse liige Tarmo Ulla. Ta ütleb küll, et võimalik on laenutähtaegade pikendamine, kuid siin lähtutakse igast juhtumist eraldi.
Tema kolleeg, SEB juhatuse liige Ainar Leppänen väidab samamoodi, et “intresside maksepuhkus on väga erakordne meede väga suurte makseraskuste korral”.
Kui vaadata tänaseks hätta sattunud laenuvõtjate lugusid, siis paljuski on need sarnased. Juba tänasel päeval raskustes laenuvõtjad tegutsevad aladel, mis said kriisilt kõige esimesena hoobi: hotellid või turism, iluteenused ja toitlustus. Erinevused seisnevad laenukoormuses. Seega ka praeguses stressitasemes, mis igaühe koduseinte vahel valitseb ja millest lapsedki on sunnitud osa saama.
“Õnnelik” ühe laenuga ettevõtja
Leidub neid, kel laen nii ettevõttel kui ka iseendal. “Vedanud” on laenajatel, kes vaatavad tõtt vaid ühe kohustusega panga ees. Väikeettevõtja Sirje, kes ei soovinud oma nime lehes avaldada, kuulub teise ehk ühe laenuga “õnnelike” gruppi. Sõna “vedamine” on temagi puhul muidugi rumal kasutada.
Praegu on Sirje ettevõte, mis tegeleb hotellide personali koolitamisega, veel hinges. Kui hotellid uksed sulgesid, polnud enam kedagi koolitada. Tasuda tuleb aga kodulaenu. Sirje ütleb, et püüab, hambad ristis, kusagilt n-ö sisemisi reserve leida. Pangalt maksepuhkust võtta on tema sõnul selgelt kahjulik. Kõige krooniks lahutas ta hiljuti ja kasvatab üksi tütart.
“Kui ma võtan maksepuhkuse, siis nad panevad mulle sellised intressid peale, et ma maksan laenu rohkem tagasi,” räägib ta. “Kui sa võtad maksepuhkuse, siis sa ei maksa küll põhiosa tagasi, aga intressi pead endiselt maksma. Kui pärast hakkad jälle põhiosa maksma, siis intress on juba muutunud. See on minu meelest väga inetu! Ma vaatasin lepingus neid üldisi tingimusi, mis puudutavad maksepuhkust. Seda ei ole tõesti kasulik võtta. Nii maksan ma laenu tagasi endiselt, aga raha mulle kusagilt enam peale ei tule.”
Väikeettevõtjad on siinkohal eriti keerulises olukorras. Erinevalt töövõtjatest pole neil sotsiaaltagatisi.
“Olles firma omanik, ei ole sa töötu, et mingit abiraha saada,” räägib Sirje, hääles kumamas väsimus. “Ja siis ongi – nägemist! Minul on veel hästi, sest mul ei ole autosid liisinguga, mul ei olnud ettevõttes pangavõlga. Muidu oleks tulnud kohe uksed kinni panna. Ma ei lähe vabatahtlikuks ka, sest kui oled üksi, siis mõtled, et läheks ja tegutseks koroonakriisis abijõuna. Aga kui on väike laps, siis väga kuhugi ei kipu. Töövõtjatele on jah abi (riik kompenseerib 70% tasust – toim), aga väikeettevõtete juhtidele ma küll mingit abi ei ole näinud. Pank ei pane ju lepingut kinni, et maksad siis, kui lähed tööle või hakkad uuesti teenima. Absoluutselt mitte! Mis abi see puhkus siis pangalt on? See on ju neile hoopis väga hea diil! Olukord on raske kõigil, ma saan pangast ka aru, nad ju andsid mulle kodulaenu ja puha, aga ei tasu küll laenuvõtjale ära see, mida pangal on pakkuda.”
Temasuguseid leidub üle Eesti ilmselt kümneid tuhandeid.
Väikeettevõtja ja samal ajal ka palgatööline Marek Uudevälja räägib, et tema sissetulek kahaneb kriisiga umbes 40%. Laenu peab maksma ja vanematekodu ei tahaks samuti pangale kaotada.
“Töötajana pean käima eri inimeste ja objektide vahet kogu aeg, eks väike hirm on pidevalt sees,” tunnistab ta nakatumishirmu. “Aga elu läheb edasi, kriisiolukordadest tuleb ikka välja tulla, ega see pole esimene ega viimane kriis.”
Puhvrit kuu varu
Loetud kuud enne koroonaviiruse jõudmist siia maanurka, mullu novembris kirjutas Eesti Panga ökonomist Eva Branten panga koduleheküljel leibkondade laenukoormusest.
Ta tõdes, et kuigi Eesti majapidamiste võlakoormus on euroala keskmisest väiksem, on seda ka säästud. Majapidamistel, kel laen kaelas, on rahandusterminit kasutades “likviidset finantsvara” ehk maakeeli öeldes vaba raha poest toidu ja asjade ostmiseks napilt. Keskmiselt vähem kui ühe kuu brutosissetuleku ulatuses.
“Seega võib öelda, et kuigi Eesti majapidamiste laenumaksevõime on paranenud, on paljud laenuvõtjad sissetuleku isegi lühiajalise kaotuse korral siiski väga haavatavad,” nentis Branten.
Sellest analüüsist võib lugeda muudki huvitavat, ja ühtlasi kurba.
Näiteks võib väita, et see on taas kriis, kus pealtnäha rikkad nutavad, aga kahjuks saab tegeliku hoobi keskklass. Vaesemad, kel niikuinii pole laene, elavad toetuste toel umbes nagu enne. Pangad ja rahandusasutused on ju eelmisest kriisist õppinud ja andnud laenu võimalikult n-ö kindla peale. Päriselt rikkad, keda Eestis üksikuid, pigem rõõmustavad. Suure tõenäosusega hakkab turule kriisi järel voolama vägagi soodsa hinnaga spekulatiivset kinnisvara.
Eesti Panga andmetel on 85% koguvõlast seega koondunud 40% suurima sissetulekuga majapidamiste kätte. Neil lasub kriisi põhiraskus. Sisuliselt leidub Eestis väga üksikuid kõrgema sissetulekuga leibkondi või isikuid, kel puudub pangalaen. Paraku, nagu eelpool öeldud, leidub puhvrit umbes kuu jagu.
Iga eluasemelaenu maksja jaoks on üks võtmeküsimus, et kui palju kukub kriisis kinnisvara hind. Ühel hetkel võib pank nõuda lisatagatisi.
Kui laenu tagasimaksmisel tekib raskusi, on pankade jaoks laenukahjumite vältimiseks oluline LTV suhtarv ehk kui suur on laenu jääk võrreldes tagatiskinnisvara väärtusega. Tasub meeles pidada, et kinnisvarahinnad langesid kümne aasta taguse kriisi ajal keskmiselt 40–50%. Isegi nii kogenud kinnisvaraanalüütik nagu Tõnu Toompark pole nõus ennustama, kui palju kinnisvara hind praeguses kriisis langeb. Enne oleks vaja teada, millal viiruse selgroog murtakse.
Toompark arvab, et lisatagatisi eraisikult ei hakata nõudma juhul, kui too laenu ka kriisi ajal väsimatult edasi maksab. Ettevõtetega on keerulisem. Võimalik, et lepingutes leidub nõue tagatised kindla aja järel ümber hinnata.
“Me tegelikult ju ei tea, mida toob meile järgmine pool aastat, aga teame, mida toob meile järgmine kolm kuud,” ütleb Catalina Porro, kes kõikidesse pankadesse laenumaksete peatamiseks ehk moratooriumiks allkirju kogub. “Olen näinud mitut ettevõtet, kes kahjuks juba pidanud uksed sulgema. Töölised on kuidagi kaitstumad, aga need inimesed, kes otseselt äri ajavad, ei ole kaitstud. Paljud ei ole mõelnud isegi ärikindlustuse peale. Kas meie ühiskond lõheneb veel rohkem – või hakkame rohkem kokku hoidma, nii nagu Hispaanias on selle kriisiga seoses näha? Mille inimene valib, kui on võimalus, kas leib või laenumakse?”
Kas riik peaks sekkuma?
Endise juhtivpankuri, praegu pangandussüsteemi karmi kriitikuna tuntud Hannes Veskimäe arvates on pangad ise juba raskutes.
“Sellest ei räägita veel,” ütleb ta. “Seekord ei tohiks neile tasuta abi anda,” viitab ta eelmisele kriisile. Riigid asusid maksumaksjate arvelt, kui Island ehk välja arvata, varisevaid panku toetama. Nõnda kehtestati sotsialismi rikastele.
“Appi tuleb minna, aga siis tuleb ka natsionaliseerida – ehk olemasolevad aktsionärid kaotavad kõik, kui ei ole nõus ise panku kapitaliseerima,” sõnab Veskimägi. “Hiljem, kui pangad on stabiliseeritud riikide abiga, saab need uuesti privatiseerida. Mina soovitaks osaliselt seda teha. Me oleme näinud, mida täiesti eraomandis pangad suutelised on tegema. See on katastroof.”
Samal ajal on vale arvata, et pankade laenude moratooriumit ootavad pikisilmi ainult üksikisikutest või peredest laenuvõtjad ja väikeäride omanikud.
Laia haardega kaubandusettevõtja Guido Pärnits arvab, et pankadel puhvrit jagub. Ta küsib jõulisel hääletoonil, miks pangad ei taha olla solidaarsed ülejäänud ühiskonnaga ning samuti kahju kannatada. Pangad võiksid külmutada nii intressimaksed kui laenude tagasimaksed.
“Kinnisvarafirmade kasvud ju paistavad päris korralikud, aga meie laenumaksed ja intressid on samuti suured, sest kapital on suur,” selgitab Pärnits. “Kaks kuud makstakse laenu, aga kui raha peale ei tule, siis ollakse juba väga suures kahjumis. Kui pangad järeleandmisi ei tee, siis on õhus võimalus nagu eelmise kriisi ajal, kui pangad hakkasid konfiskeerima väärtuslikku vara.”
See pole tavapärane kriis
Pärnits toonitab, et varem olid kriisil teised põhjused. Paljusid ettevõtteid võis süüdistada, et miks nad üle investeerisid. Äri on äri ja risk paratamatu.
“Nüüd ei alanud see kriis majandusest,” rõhutab Pärnits. “Meie kõik, alates kõige pisemast mutrikesest ehk väikeettevõtjast kaubanduskeskuses kannatame, aga pank ei tee samas mingit järeleandmist. Ma väidan, et maksepuhkus pole järeleandmine, see on lihtsalt kena žest likviidsuse tagamiseks. Lõppude lõpuks pank teenib isegi intresside jagu rohkem, sest laenuperiood läheb ju puhkuse jagu pikemaks. Intresside pealt teenimine on panga jaoks üks olulisemaid kasumi teenimise mehhanisme. Pank teenib rohkem, aga samal ajal ettevõte ei teeni rohkem, vaid vähem.”
Guido Pärnitsa sõnul ootavad paljud ettevõtjad seega samamoodi, et riik ennast kehtestaks: “Kõik kannatavad, alates töövõtjast, kuid ka pangad peavad aru saama, et nendelgi on solidaarses vastutuses oma osa olemas.”
Pangandussüsteemi vilepuhuja, endise pankuri Hannes Veskimäe sõnul ootasid pangad kriisi juba aasta-kaks. Ta kardab nagu Guido Pärnits, et vara hakatakse üle võtma. Eelmise kriisi ajal oli Veskimägi ise üks vara üle võtjatest, kelle kabinetist lahkusid paljud kliendid infarkti eelses seisundis.
“Neil oli, uskuge mind, oma Ektronetid (odavalt kinnisvara kokku ostmise ettevõtted – toim) juba riiulil ootamas,” räägib ta veendunult. “Kas me laseme seekord samuti siseinfot kasutades inimesi ja ettevõtjaid röövida, on põhiküsimus. Või siis riigid loovad oma Ektornetid, et kinnisvaraturgu stabiliseerida ning hiljem otsustada, mida selle haamri alla mineva kinnisvaraga teha.”
Veskimäe arvates oleks mõistlik riigi poolt raskustesse sattunud pangavõlgnikelt üle võetud kinnisvaraga teha midagi kasulikku tavainimeste jaoks. Võib anda üürile, müüa odavalt, kui inimeste laenuvõime taastub jne. See vähendaks ebavõrdsust ja inimeste eluasemega seotud muresid.
Riik tegeleb. Lahendused tulekul?
Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka sõnul ei ole pangad praeguses olukorras huvitatud kliendi pankrotistumisest. Kokk on pankade juhtidega põhjalikke läbirääkimisi pidanud, et püüda laenuvõtjaid võimalikult palju säästa, ja seda on pankade juhid ka lubanud.
“Olen pankade juhtidega kohtunud – nad ütlesid kõik, et on valmis ajatama kõigi inimeste laene,” ütleb Kokk. “Olgu see siis eluasemelaen, tarbimislaen või liising. Igat juhtu vaadatakse kindlasti eraldi, aga on põhimõtteline kokkulepe, et ollakse valmis ajatama.” Eelmisel nädalal lubasid pangajuhid seda veel eraldi rgikogu rahanduskomisjonis.
Kokk ütleb, et kuigi kodulaenu võtjad ja ettevõtjad kaebavad jäikade tingimuste üle, on pangad siiski valmis ka laenulepinguid pikendama.
“Pangad on ju alati huvitatud, et raha kätte saada,” ütleb Kokk. “Eesmärk ei ole pankrot, sest siis jääb pank ju samuti osa rahast ilma. Nad oleksid huvitatud, et inimesed pool aastat-aasta hiljem maksmisega jätkaksid, ja selle võrra oleks siis ka lepingu lõpptähtaeg edasi lükatud. Minul küll on see info, et kõik pangad Eestis on valmis vastu tulema nii ettevõtjatele kui eraisikutest laenuvõtjatele.”
Tõenäoliselt oli riigikogu rahanduskomisjoni ja pangajuhtide kohtumine vaid vastastikune luurel käik. Nüüd on kummalgi poolel vastase positsioonid teada.
Võimukoridorides, sealhulgas rahandusministeeriumis kavandatakse tõsisemaid samme, kuid neist ei soovita veel avalikkuse ees rääkida. Aeg aga voolab halastamatu kiirusega võlausaldajate kahjuks, ja pankrottide poole.
TÕNU TOOMPARK: Seekordne puhastustuli tuleb palavam
“Me oleme kriisis, aga mingi pöördumine seal tipus oli nii ehk naa juba vaikselt aset leidmas ning majandus peaks nüüd puhastuma, mis kümmekond aastat tagasi jäi toimumata,” ütleb tuntud kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark.
“Minu jaoks on üsna selge, vaadates, mis ümberringi toimub, et hinnad lähevad langusesse,” räägib ta kinnisvaraturust. “Kas nad langevad 5, 10 või 25%, mina küll ei julge öelda.”
Samas ei kuulu Toompark nende hulka, kes pooldaks pankade moratooriumi, vaid näeb kriisi häid külgi.
“Praegu on osa ühiskonnast ikkagi valel teel – kes nõuavad, et laskem üürid madalaks, las kinnisvaraomanikud kannatavad,” ütleb ta. “Või külmutagem pankadele laenude tagasimaksed, et las pangad võtavad kõik enda peale. Või pöördumised valitsuse poole – no kust võtab valitsus raha? Tegelikult peavad kõik – peale maskide tootjate – mingi osa kaotusest vastu võtma, ega siin midagi teha ei ole.”
2008. a kriis mõjus justnagu laastavalt, kuid Toompargi arvates ei puhastanud majanduse ja rahanduse organismi piisavalt.
“Eestis läksid paljud pankrotti, aga globaalsemas mõttes jäid maailma panganduses ju tallid puhtaks rookimata ja kogu rahandussüsteem ja negatiivsed intressi määradki näitavad elementaarselt, et ega asi päris okei ei ole,” sõnab Toompark. “Ega ei ole päris okei, kui keegi võtab laenu ja lepib kohe alguses kokku, et maksab vähem tagasi – mida tähendabki negatiivne intressimäär.” (Negatiivset intressi on põhjustanud Euroopa keskpanga rahapoliitika: lihtsalt öeldes on majanduses liiga palju kapitali ehk vaba raha ja püütakse soodustada selle investeerimist – toim.)
“Kui mingi osa kristallide müüjatest, ja muuhulgas ka ilusalongidest uksed kinni panevad, kas ühiskond ikkagi kaotab või mitte?” on ta skeptiline. “Me oleme kriisis, aga mingi pöördumine seal tipus oli nii ehk naa juba vaikselt aset leidmas ning majandus peaks nüüd puhastuma, mis kümmekond aastat tagasi jäi toimumata. See on vandenõuteooria, millesse mul pole vähimatki usku, aga tasub sellegi peale mõelda, et kriisid ju selleks ongi, et vara pankadele kokku korjata ja siis jälle kallimalt maha müüa. Eks see on teatud mõttes paratamatus. Kuigi ebameeldiv.”
PANGAJUHID: Laenutingimused ei muutu, kui suudate laenu tähtajaks tasuda
Eesti kahe suurema panga, Swedbanki ja SEB juhtide sõnum laenuvõtjatele on, et maksepuhkust te võite saada, kuid intressi maksate edasi.
Laenu tingimused ei muutu laenaja kahjuks vaid siis, kui te ikkagi suudate laenu tähtajaks tasuda. Erandjuhtudel, kui näiteks mõlemad pereliikmed töö kaotavad, või kui kriis süveneb, on võimalikud läbirääkimised mingite muude tingimuste üle.
Kui paljud kliendid on praeguseks juba maksepuhkust palunud?
Swedbanki juhatuse liige Tarmo Ulla: Oleme juba viimase pooleteise nädalaga võimaldanud ligi 1000 ärikliendile ajutist maksepuhkust. Erakliendi vaates on maksepuhkuste kasv olnud samuti märgatav. Paljud kliendid soovivad keerulises situatsioonis leida lahendust. Paljud kliendid uurivad võimaluste kohta ja sellest tulenevalt töötame koos klientidega välja lahendusi.
SEB juhatuse liige ja jaepanganduse valdkonna juht Ainar Leppänen: Viimaste nädalate jooksul oleme andnud maksepuhkuse enam kui 700 kodulaenu võtnud perele ja paari-sajale ettevõttele. Usume, et lähinädalatel tuleb sama palju abivajajaid juurde. Maksepuhkus on ajutiste makseraskuste tekkimisel täiesti loomulik ja tavapärane asi, mille küsimist ei peaks kliendid kuidagi häbenema. Pank väljastab laenu kodulaenu puhul aastakümneteks. Loomulik, et selle aja jooksul on ka tagasilööke, me oleme sellega arvestanud. Maksepuhkuse võtja on seega täiesti tavaline laenuvõtja, kes on eriolukorra tõttu kaotanud olulise osa sissetulekust. Kohe, kui selgub, et sissetulek väheneb, on mõistlik laenugraafik üle vaadata.
Kuidas suhtuksite laenumoratooriumisse ehk kõikide laenu- ja intressimaksete peatamisse teatud perioodiks?
TU: Täismaksepuhkus tuleb kõne alla, kui laenuvõtjal (leibkonnal) pole pika aja jooksul mitte mingisuguseid sissetulekuid. Tänase eriolukorra raames on Swedbanki era- ja äriklientidel võimalik taotleda kuni kuue kuu pikkust, kodulaenude puhul kuni aastast laenu põhiosa maksepuhkust ajutiste makseraskuste tekkimisel. Klientidele on maksepuhkuse taotlemine tasuta ning lepingutingimused sellest ei muutu. Põhiosa maksepuhkus on esimene meetod, et esmasest likviidsuskriisist üle saada. Samas mõistame, et olukord võib lähikuudel oluliselt kriitilisemaks muutuda, ning eks me vastavalt situatsioonile ka käitume.
Põhiosa ja intressimaksepuhkus ehk täismaksepuhkus on järgmine samm, kui põhiosa maksepuhkusest ei ole olnud abi ning makseraskus on süvenenud. Lisaks räägime läbi Kredexiga ning välja töötatakse eri lahendusi ettevõtete suunal, mida sel juhul saaks kiiresti rakendada – nt likviidsuslaen.
AL: Maksepuhkus ongi olemuselt moratoorium: laenumaksete tasumine peatatakse kokkulepitud ajaks. Kliendil, kel võimalik, on mõistlik jääda tasuma kasvõi osa laenumaksest. Siis ei kasva kliendi tuleviku laenumaksed märgatavalt ja ta saab sissetuleku taastumisel oma laenu teenindamisega tavapärasel viisil jätkata. Kliendil, kel see pole võimalik, on mõistlik kasutada laenu põhiosa maksepuhkust täisulatuses. Maksepuhkuse võtmisel on kasulik jätta lõpptähtaeg samaks ja muuta vaid maksegraafikut. Siis ei pea pank muutma laenuintressi, kuna ei kaasata uut laenuressurssi. Kui laenulepingu tähtaega soovitakse pikendada, siis tuleb arvestada, et laenulepingu intress ja muud tingimused võivad muutuda. Sisuliselt pikendatakse leping uutel, täna kehtivatel tingimustel, sh täna kehtiva intressiga.
Intresside maksepuhkus on aga väga erakordne meede väga suurte makseraskuste korral. Intressi maksepuhkuse perioodil tasub klient arvestatud intressist vaid kokkulepitud osa, ülejäänud osa lisame maksepuhkuse lõpus kliendi laenumaksetele juurde. Niisugust lahendust nimetatakse intressi kapitaliseerimiseks. Ärge uskuge kuulujutte, et pank kasutab maksepuhkuse andmisel kliendi olukorda ära ja surub peale endale sobilikke tingimusi – SEB ei võta maksepuhkuse väljastamise eest teenustasu ning laenuperioodi samaks jäämisel ei muutu ka laenutingimused.
Allikas: https://pealinn.ee/2020/04/06/kodulaenuga-pered-ja-ettevotjad-miks-teevad-ajal-kui-koik-kannatavad-vaid-pangad-endale-kasulikke-diile/
