Kas kaitseme inimest või laululindu?

Eesti Omanike KeskliitOmanikud on juba praegu Eestis uppumas piirangutekoorma alla, ent kitsendavaid seadusi tuleb paraku järjest juurde, kirjutavad notar Priidu Pärna ja akadeemik Anto Raukas Postimees Plussis.

Raplamaal on saja-aastane suitsusaun, millele üks allakirjutanutest soovis teha aja nõuetele vastavat juurdeehitust. Kunagise suurpõllumajanduse melioratsioonikavadega rajati väärika saunahoone külje alla kaheksakümnendatel aastatel kuivenduskraav.

Saun ja kraav said pikka aega hästi läbi, kuni selgus, et sauna renoveerimiseks ei saa ehitusluba anda, kuna see asub 50 meetri (!) laiuses kraavi ehituskeeluvööndis. Kraav ja saun asuvad eramaal, kraav kuulub selle eramaa omanikule ja ometi on seadusandja võtnud õiguse kaitsta omaniku kraavi omaniku enda eest. Ehk oskab lugeja seletada, mida kurja teeks juurdeehitus rohtunud kraavile ja vulisevale lumesulamisveele?

See on üks halekurb näide tõsielust selle kohta, kus tark seaduslooja on kehtestanud omandikitsendused, mõtisklemata, mis on piirangu eesmärk ja mõju ning kas ühe puuga peab käsitlema jõekallast ning maaparanduskraavi, samas andmata erandite kaalumise võimalusi.

Omanike huvid on riigile muutunud teisejärguliseks ning prevaleerib müstiline ja täpsemalt lahti mõtestamata avalik huvi.

Aastakümnetega on selliseid kitsendusi kogunenud sadu. Sa ei tohi vabalt ehitada ega puud maha võtta, pead tagama pääsu kallasrajale, taluma tehnorajatisi ja jahipidamist, loobuma majandamisest looduskaitseliste piirangute tõttu, rookima tänavatel lund jne.

Aga kuhu jäävad eraomanike põhiseaduslikud õigused omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, nagu see on olnud Vana-Rooma ajast ja millel rajaneb kapitalistlk ilmakord? See õilis vaba tegutsemise tunne, mida kogesime 1990ndatel esivanemate valdusi tagasi saades või riigilt ostetud maadele kodusid rajades, on piirangutekoorma alla uppumas. Omanik on kui lontis kõrvadega eesel, kes vaarub üüratu kaubalasti all.

Üha uute seadustega laotakse justkui kive müüri, kuni ühel hetkel ei näe sa üle müüri enam päikest. Riigi survet, ülesõitmist ja halduskoormuse kasvu tunnevad ettevõtjate kõrval selgelt ka omanikud.

Kodu on inimesele kõige kallim koht. Tugev riik püsib vaid elujõulisel kodul. Eelmise sajandi lõpu omandireformid seadsid eesmärgiks taasluua Eesti omandipõhise ühiskonnana, kus inimesel on huvi vara korras hoida ja vajadusel ka kaitsta. Eesti on muutumas taas õitsvaks tänu hoolivale omanikule. Praegu kogeme, et omanike huvid on riigile muutunud teisejärguliseks ning prevaleerib müstiline ja täpsemalt lahti mõtestamata avalik huvi.

Kõige drastilisemalt mõjuvad eraomandile looduskaitselised piirangud. Eesti on selles vallas väga eesrindlik ja kui me nii jätkame, siis on valdav osa Eestist peagi looduskaitse all ja me peame looma reservaate inimestele, et nad ei saaks vabalt minna loodust häirima. Peale kaitsealade on meil tohutu hulk Euroopa Liiduga ühinemisel ülepeakaela moodustatud Natura alasid.

Kaitsealasid luuakse ilma sotsiaalmajandusliku hinnanguta, toetudes sageli üksnes fanaatiliste erialaentusiastide taotlustele. Omanike õigustele lähenetakse eilse päeva mentaliteediga, justkui oleks tegu üldrahvaliku omandiga. Inimene on osa loomariigist ja seetõttu tekib küsimus, miks me peame kaitsma kanakulli ja kuklasi, inimest aga mitte.

Kaitsealade loomisega rikutakse sageli omanike õigusi, sest välja on töötamata kohased kompensatsioonimehhanismid. Maamaksuvabastus pole piisav, kuna riik jätab hüvitamata omandi väärtuse vähenemise. Põhiseaduse järgi on omand püha ja puutumatu ning seda võib võõrandada ainult üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ka õiguslooja peab kitsenduste kehtestamisel järgima proportsionaalsuse põhimõtet. Iga kitsendus peab saama mõõdetud joonlauaga, kus skaalal omandiriive intensiivsus, riivet õigustavate põhjuste olulisus ning lõpuks kavandatava kitsenduse sobivus, vajalikkus ning mõõdukus.

Eestis on olukord vastupidine: ühiskond (riik) seab end üksikomaniku suhtes teeröövli positsioonile. Omanike viimseks kantsiks on jäänud riigikohus. 2012. aastal tunnistas kõrgeim kohus näiteks teist korda põhiseadusvastaseks omanikke naeruvääristavad tehnorajatiste tasumäärad.

Õiguskantsler kasutas kohtus näidet, kus omanik sai aastas talumistasu 31 senti, aga maamaks oli sellest 24 korda suurem. Kolm aastat hiljem ei ole selles osas mingit lahendust.

Nüüd, kui Rail Balticu rahastamine hakkab saama tuult tiibadesse, kerkib taas võimaliku raudteetrassi kulgemine läbi Harju- ja Raplamaa tiheasustusalade, samas kui seda on võimalik viia läbi hõreasustusega ja vaieldava väärtusega looduskaitseala.

Keskkonnaministeeriumi tehtud Nabala piirkonna analüüsides oli küll valgustatud kaitsealuseid taime- ja loomaliike, linde ja putukaid. Samas puudus aga analüüs, kuidas mõjub kaitseala inimesele ehk piirkonna majandus- ja sotsiaalelule. 2014. aasta parlamendivalimiste kampaania hoovustel loodud kaitseala sünniakt jäi kohtus vaidlustamata vaid seetõttu, et omanikel ei olnud piisavalt vahendeid, et pidada riigiga kalleid kohtuvaidlusi.

Tuhala-Nabala ulatusliku kaitseala asutamine ei saanud ka Teaduste Akadeemia heakskiitu. Selle loomisel ei suutnud ükski riigiasutus vastata, millised on omanike majanduspiirangute hüvitusviisid, kui palju selleks üldse raha kulub ja kust see tuleb. Aga ära tehti! Riigi poolt looduskaitseliste piirangutega maade väljaostmise järjekord on kaheksa (!) aastat ja maadevahetus on skandaalide tõttu kahjuks lõpetatud, kuigi riigil vaba maad on. Kui raha ja võimalusi ei ole, ei tohiks riik ka uusi kaitsealasid luua.

Artikli autorid pole Rail Balticu eestkostjad, kuid me kaitseme omanike õigusi raudteetrassi valikul, kus tuleb arvestada nii inimeste heaolu ja häiritust, keskkonnanõudeid ja töö maksumust kui ka hilisemat ekspluatatsioonikulu. Siililegi selge, et maksimaalselt sirgjooneline tee on optimaalsem, maksab ju iga liigne kilomeeter miljoneid eurosid. Oleks loomulik, et tuleb vältida tiheasustusalasid ja suunata trass väheväärtuslikumatele asustamata aladele. Põhjendatud oleks viia raudtee läbi ebaotstarbeka suurusega Tuhala-Nabala looduskaitseala, sest Nabalas kaitstavaid taime- ja loomaliike esineb Eestis mujalgi. Praegu valitud teekoridori jääb poole rohkem majapidamisi kui selle läbiviimisel Nabalast. Kui kaitseala loomise põhieesmärk oli karstialade kaitse (ja seda juba kaitse all olevas Tuhalas) ning paekivi kaevandamise takistamine, siis ei välista nende eesmärkide tagamine veel raudtee rajamist Nabala kaudu. Keit Pentus-Rosimannuse väited Nabalast kui spetsiifilise veerežiimiga alast ei kannata kriitikat.

1997. a Eesti keskkonnastrateegia lähtus põhieesmärgist tagada inimesi rahuldav tervislik keskkond ja majanduse arendamiseks vajalikud ressursid loodust oluliselt kahjustamata, maastike mitmekesisust säilitades ning majanduse arengutaset arvestades. Alahindamata looma- ja taimeriigi kaitse vajadusi, tuleb kaalukausile alati panna ka inimene, tema toimetulek ja varalised huvid. Kui raudtee tuleb, siis huvitab omanikke varakult maade võõrandamisel makstav hüvitis.

Rail Balticu ehitamiseks tuleks riigikogul vastu võtta eraldi seadus, mis paneks paika kinnistute sundvõõrandamise protseduurid ja tasud, sest vaevalt on võimalik praeguse kinnisasja sundvõõrandamise seaduse alusel maid kokku osta kolme maavanema ja kohtutäiturite kaudu!

Tuhala-Nabala looduskaitseala loomisel tuli kaaluda nii avalikke huve (keskkonnakaitse) kui ka olulisi erahuve (ettevõtja majanduslikud huvid maavarade kaevandamisel). Erahuvi kaotas, sest sisulist analüüsi ei tehtud. Nüüd tuleb seoses kiirraudtee rajamisega samuti kaaluda erinevaid huve ehk keskkonnahuve, avalikku huvi Eesti transpordialaseks lõimumiseks ning eraomanike huve ja leida nende vahel kompromiss. Eesti põhiseadus ei sea väärtusi tähtsuse järjekorda ning kodu puutumatus ja omand on samavõrd põhiseadusega kaitstud, kui on loodusobjektid Nabalas.

3 mõtet

  • Eesti põhiseadus ei sea väärtusi tähtsuse järjekorda ning kodu puutumatus ja omand on samavõrd põhiseadusega kaitstud, kui on loodusobjektid.
  • Iga kitsendus peab saama mõõdetud joonlauaga, kus skaalal omandiriive intensiivsus, riivet õigustavate põhjuste olulisus ning lõpuks kavandatava kitsenduse sobivus, vajalikkus ning mõõdukus.
  • Ühiskond (riik) seab end üksikomaniku suhtes teeröövli positsioonile. Omanike viimseks kantsiks on jäänud riigikohus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

50 + = 57

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

Detailplaneeringute koostamine ja menetlemine