Üüritug vajab korrastamist

Pealinna investeeringutekava, mis ähvardab suunata 145 miljonit krooni uue elamufondi ehituseks. Suurinvesteeringute suunamine munitsipaalelamufondi ehitamisse on kummastav. Ühest küljest kinnitavad kõik läbiviidud uuringud ja ülevaated, et pealinnas on hulgi kinnisvara, mis on amortiseerunud ja vaevlevad investeeringutepuuduses. Olemasoleva kaasajastamine jääb hinna poolest uue ehitamisele alla ja seetõttu oleks otstarbekas tegeleda pigem investeeringutega olemasolevasse elamufondi.

Asja teine külg on üüripiirmäärad. Investeeringud linnale kuuluva üüripinna ehitamisse tehakse suuresti põhjendusega, et kvaliteetset üüripinda erasektor ei paku. Loomulikult ei paku erasektor kvaliteetset üüripinda, kui see turusegment on munitsipaalvõimu poolt nõnda reguleeritud, et ei annagi võimalust kasumlikuks opereerimiseks. Erasektor ei hakkagi üüripinna ehitamisele enne mõtlema, kui kasumituluke tunneli otsast ei paista. Terve konkurentsi huvides oleks õige linnalgi sama põhimõtet järgida.

Esmalt tuleks kaotada üüripiirmäärad ja anda sellega võimalus üürituru normaliseerumisele. Seejärel tulevad üüripinnad niisamuti nagu on iseseisvusaastate jooksul jõudsalt kerkinud eramurajoonid ja korterelamud. Mõistetav on, et turu korrastumine tekitab mingiks ajaks suurt segadust ja suuri hinnadiferentse. Paraku just sellised kriisid ja kriisikesed ongi turumajanduse puhul investeeringuid ühele või teisele poole suunavaks jõuks, mis annavad turul võimaluse omasse rööpasse joosta.

Investeeringute suunamisega munitsipaalüüripinna ehitusse antakse ühest küljest võimalus üürnikule. Teisest küljest aga antakse eraomanikule majanduslik signaal, et tal ei ole mõtet oma (tagastatud) üürimajja investeeringuid teha, sest linn tuleb temaga kasumit mitte taodeldes ebaõiglaselt konkureerima. Parim, mis investeeringuid tegev üürimaja omanik sellises olukorras saada võib, on pankrotihoiatus ehitusmaterjalide tarnijalt. Ja üürimaja laguneb edasi…

Sageli põhjendatakse üürimaja omanikule seatavaid piiranguid ja kohustusi üürilepingut jätkata sellega, et üürileandja on kole, paha ja õel inimene, keda peabki seaduseparagrahviga distsiplineerima. Kahjuks ei mõista taoliste argumentide esitajad, et edumeelne ja edukas saab olla ainult see tehing, mis toimub kahe poole vabal tahtel. Nii kaua, kuni üks poole – mikskipärast meil just üürileandja – on kõiksugu piirangute ja sunduste kütkeis, niikaua ei ole normaalsest üüriturust mõtet rääkida.

Eeltoodud jutt ei kehti siiski kogu üürituru kohta. Üürikorterid ja -majad, mida antakse üürile turuhindade alusel ja turutingimustes, ei tekita kellelegi probleeme. Saavutatakse hoopiski mitmepoolne rahulolu – üürileandja saab üüritulu, üürilevõtja leiab kodu. Selles sektoris võib mõnegilpool märgata isegi ülepakkumist, seega on vastutustundetu rääkida, et erasektor ei suuda ega taha üüripindasid turule paisata.

Kindlasti ei saa vastustada, et omavalitsusel peab olemas olema oma elamufond, mida vajadusel anda näiteks mahapõlenud maja elanikele kasutada. Samas on riigi ja/või omavalitsuse suurejoonelised elamuehituskavad ja üürimäärade toetamised õpikunäiteks igas pisut sisukamas makroökonoomika õpikus. Neis raamatutes tõestatakse ilmekalt, et sellised toetused tekitavad majandussüsteemile erasektori pärssimise tõttu pikaajalises perspektiivis ainult kahju. Kasu saab ainult lühiajalises perspektiivis järgmisteks valimisteks erakonnale võidetud häälte näol.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

Korteriühistu juhtimine ja asjaajamine