Arco Vara: Kes sa oled, minu uus naaber?

Arco VaraMaaklerina oma tööülesandeid täites ja klientidega suheldes esitatakse mulle tihti küsimus: „Aga kes on meie naabrid?“ Mõistan uut kodu soetava kliendi huvi. Ausa maaklerina tahaksin ka ise teada, kes on need kaasmaalased, kes minu kliendiga ühe katuse all või naabruses elama hakkavad. Kas nad teevad minu kliendi elu põrguks või loovad paradiisi? Ideaalne oleks, kui maakleril oleks kodutöö selles osas tehtud. Loomulikult seejuures rangelt juriidilisi piiranguid, mis puudutavad isiku-ja andmekaitset, silmas pidades. See oleks nii ostu kui ka müügi huvides oluline info.

Loomulikult oskan põgusalt sellele küsimusele ka koheselt vastata. Praktika on näidanud, et neid piirkondi ja elamuid, kus elavad skandaalsed või meile võõra käitumiskultuuriga inimesed, tuntakse ja teatakse. Seda võib, ning eetilisest küljest peaks ka maakler ostjale mainima. Lõppude-lõpuks on arusaadav, et nagu oma vanemaid, ei saa me valida ka naabreid. See on elu paratamatus.

Maaklerina tunnen huvi olmekultuuri ja ajaloo vastu. Tahan põhjalikumalt teada, kuhu soovisid meie esivanemad oma kodu rajada, mida väärtustasid ja missuguseid elutingimusi hindasid. Teame, et oleme pärit mere äärest, põlismetsast, soode ja rabade keskelt. Oleme loodusrahvas ja esmajärjekorras tahame kuulda loodushääli ja metsavaikust. Vanad eestlased ehitasid oma kodu naabrite kuuldeulatusest välja ja rajasid võõraste silmade varjuks maja ümber kõrge kuuseheki. Eluaseme soetamise peamiseks märksõnaks oli privaatsus. Soov elada oma naabritest võimalikult kaugel, või nendest üleüldse mitte midagi teada, on ka kaasajal päevakorras.

Kuigi Eesti klassikaline kirjandus kubiseb kirglikult kirjeldatud naabrisuhetest, mis ei ole kaugeltki lugupidamist väärt, tuleb ikkagi nentida, et need juhtumid olid raske elu kõrval rohkem humoorikad pisiseigad. Reeglina naabrid austasid üksteist, viisakus oli oluliseks märksõnaks. Nii pulmaliste kui matuseliste nimekirjas peale sugulaste, olid järgmisteks kutsututeks naabrid. Ka surnuaeda võtsid naabrid oma viimase puhkepaiga kõrvuti.

Tänapäeva Eestimaa on tänu meie elujärje kasvule tihedalt asustatud. Seda eriti mere või looduskauni veekogu ääres. Tavaliselt elavad seal parema sissetuleku või kõrgema haridustasemega inimesed, kes oskavad õigusabile toetudes ise omavahelisi probleeme lahendada.

Keerulisem on naabrisuhe kortermajas. Pole saladus, et tavaliselt naabritega ei suhelda, ei tunta, ei teata naabritest eriti mitte midagi. Ainult siis, kui on midagi läbi seinte kuulda või trepikojast kosta. Kas olematu, või nii öelda hädasuhe naabritega, on hea või halb, kas nii peabki olema või võib olla – tõenäoliselt õiget vastust ei ole. Minu loo lugejatel on kindlasti naabrisuhetest hulga ilusaid ja kadestamisväärseid näiteid tuua, nii nagu minulgi.

Minu lapsepõlvekodu seisab väikelinna kitsal ja tihedalt asustatud tänaval, kus kõik üksteist tunnevad. Lapsest peale õpetati, et kõiki omal tänaval vastutulevaid inimesi peab teretama, töötegijatele jõudu soovima, abi vajajat aitama, hädaolukorrast kõval häälel teada andma. Kõik suuremad peresündmused peetakse naabritega koos. Mäletan mustlasest naabrimehe pulmi, kui aknaraamid majal eest ära tõsteti, et kõik naabrid peolustist osa saaksid.

Meenub, et tänava lõpus elas Mann, keda tunti kui „helde anniga“ naist. Kõik teadsid ja keegi ei pannud pahaks, et nii mõnigi naabrimees olevat käinud enne kalale või jahile minekut tema juurest läbi „saagiõnnistust“ saamas. Minu tädil oli aias kaev, mille vesi sobis eriti hästi samovariteeks, ning kogu tänav käis iga päev neilt teevett toomas. Vanausulistest mehed toas suitsu ei tee, õõtsuvad oma aia najal ja räägivad möödaminejatega sooja juttu. Kui naaber suitsetab kala, jagatakse seda oma naabriga. Kui köetakse sauna, kutsutakse ka oma naabreid.

Mõned aastad tagasi leidis naabrimees Õhtulehest uue naise, mitte kohaliku. Olime koos emaga aiamaal toimetamas, meie uus naabrinaine samuti oma aias, tagumik meie poole püsti. Läksime emaga tutvust looma, ehk ka uudishimust, aga mõeldamatu oli teisiti toimida. Järgmise päeva hommikul leidsime trepilt pütikese sooja võisilmaga kruubiputru. Naabrinaine oli õhtul pudru ahju pannud ja jagas heldelt ka meiega. Elu, nagu muinasjutus! Kui lapsepõlvekoju sõidan, käin alati surnuaial, loen hauaplaatidelt tuttavaid nimesid. On, keda meenutada. Ja alati kohtan kedagi samal teerajal, näib, et me ei tunne või ei mäleta üksteist, aga teretame, ühest suust nagu vanad ja head naabrid.

Avan akna, minu ees särab tuledes kodulinn Tallinn. Naabri aknast kõlab kõrvulukustavalt Anne Veski lauluke „Jätke võtmed väljapoole, kui te lahkute, et võik keegi sisse tulla, keda ootate …“. Oh, elu on lill, eriti nii musikaalsete ja lahkete naabritega!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

− 6 = 4

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

Kinnisvara ABC