Domus Kinnisvara: Emotsionaalsed ostud võivad kinnisvaraturul valusalt kätte maksta

Domus KinnisvaraRahulike, kaalutlevate ja anekdootidest veidi uimastena tuntud eestlasi ei tunne kohati käesoleval aastal äragi. Kodu ja kinnisvara on meie maanurga jaoks ikka nii kõvad teemad, et hakkame kinnisvaraturul olevate emotsioonide tõttu juba lõunaeurooplasi meenutama. Põhjuseid, miks Tallinnas tehakse üle 1000 korteritehingu kuus ja kogu Eesti statistilised näitajad meenutavad 2007. aasta kevadet, on nii argiselt ratsionaalseid kui majandusökonoomika alustele vastavaid, aga kõige selle juures torkab eelkõige silma kohatine emotsionaalsus, mis võib üksikisiku tasandil osutuda vägagi ohtlikuks.

Väga harva mõjutab turu olukorda ja käitumist üks põhjus. Tavaliselt on see ikka mingi kogum erinevatest sündmustest ja põhjustest. Nii võib ka selle aasta turu aktiivsust selgitada nii inflatsiooniootuse kui ka rahatrükiga, aga paljude turuosaliste arvates on tegemist kõige ehtsama “FOMO” (Fear of missing out ehk hirm ilma jääda) sündroomiga. Hirm selle ees, et hinnad tõusevad veelgi kõrgemale. Hirm selle ees, et raha pangakontodel kaotab kõvasti oma väärtust. Hirm selle ees, et uusarenduste valik on väike ja äkki väheneb veelgi. Hirm ebakindla majanduse ja tuleviku ees, kus kaitset saab otsida meie rahva DNA hulka kuuluvast maast, metsast ja hoonetest.

Kuigi FOMO mõju on suur, siis eeldatavalt päris kreeni turg selle raskuse all ei vaju ning juba eeloleval sügis-talvel kinnisvaraturg rahuneb ning domineerima hakkavad taas leibkondade reaalsed vajadused ja investorite pragmaatilised otsused. Seni aga võib kõike juhtuda ja hoogsas ostlemise himus olevad inimesed võivad nii mõnegi rutaka ja pealiskaudse ostuotsuse teha, millega nö elada tuleb hiljem veel aastakümneid.

Viimastel kuudel on kinnisvaramaaklerid näinud, kuidas kinnisvara ollakse valmis ostma isegi sellega kohapeal tutvumata. Ja siinkohal ei käi jutt haljendavast põllumaast, vaid reaalsetest hoonetest ja korteritest. Oleme näinud kliente, kes lihtsalt tahavad enne teisi mõne kinnisasja ära osta ilma, et kordagi tuleks meelde küsida, kas ostetaval hoonel on kasutusluba olemas? Kas üksikelamu juurdeehitus on ehitatud projekti alusel, elamiseks turvaline ja riigi silmis seaduslik? Kas kinnistu, millele puudub juurdepääsutee avalikult teelt, võimaldab üleüldse ligipääsu ka pärast notariaalset tehingut, kui näiteks pahatahtlikud naabrid otsustavad juurdepääsu tõkkepuuga sulgeda? Ohte ja riske on kinnisvaraturul palju, kuid enamikku neist on võimalik vältida. Seda muidugi juhul, kui ei tegutseta tormakalt ja pea hoitakse külmana. Kui aga ajutegevuses on ülekaalus emotsioonid ja „tahan olla naabrist parem“ mõtteviis, siis oleme ajarattal liikunud tagasi 2008. aasta kinnisvarakriisi lõppu, kus kiirustavad koduostjad hakkasid üllatunult avastama, et uuselamurajoonide tänavatele asfalti ei tulegi, papist majad sooja ei paku, sügisene vihmaperiood ujutab üle tagaaia ning kogu ehitusdokumentatsiooni tuleb hakata nullist ajama.

Tahaks siiski loota, et vahepealse tosina aastaga oleme me kõik targemaks saanud ning lugematul hulgal ilmunud artiklid ja erinevad saated on piisavalt hoiatavalt mõjunud. Tänane turg ei vaja muud, kui vaid vanarahva tarkuse meeldetuletust, et seitse korda mõõda, üks kord lõika.

Kas soovid värsket kinnisvarainfot meilile?

Sisesta e-posti aadress ja ole kursis kinnisvaraturu liikumistega!

Kinnisvarakoolis järgmisena:

21.09.2021 Kinnisvara hindamise ABC